Eneseleidmise võlu ja valu

Kristiina Liiv
, reporter
Copy
Kristiina Kull
Kristiina Kull Foto: Kristiina Männik-Kivi

EESTI KIRJANDUSE ühes kõige sotsiaalkriitilisemas teoses «Ma armastasin sakslast» kirjutab Anton Hansen Tammsaare: «Aga noorte inimeste sõnu ei või kuigi tõsiselt võtta, sest nemad on halvad inimesetundjad, eriti kui küsimuses on nad ise.»

Mäletan, kuidas põhikoolis soovis eesti keele õpetaja, et läheksin meedialaagrisse, kuid mina keeldusin sellest. Olgugi et olin kirjutanud agaralt kooli almanahhi ja mõne artikli ka koolilehte ning mu kirjandeid loeti alatasa klassi ees ette, ei soostunud ma ajakirjanduslaagris kaasa lööma. Tagantjärele mõeldes on selline tähelepanelikkus ja suunamine ühe õpetaja puhul täiesti asendamatud. Ent kui 14-aastane õpilane on kord juba keeldunud laagrisse minemast, siis ta sinna ka ei lähe.

Gümnaasiumis mõtles vene keele õpetaja mind koolivaheajal Moskvasse ühele tähtsamat sorti vastuvõtule saata. Aga loomulikult teatasin, et vaheaeg on muudeks tegevusteks kui rongiga Venemaale sõitmiseks ja Moskva perroonil tähtsate inimeste tervitamiseks. Ilmselt ei peitunud mu keeldumise taga vähene eneseusk, huvipuudus või kartus, et on oht seltsimees Kiire kombel rongis kogu varandusest ilma jääda, vaid pigem alateadlik soov ise otsuseid teha.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles