Viinauima tõlkimine teadvuse uimaks

Sajandid mööduvad, aga Jeppe(de) sisu ja olemus ei muutu. Võimu pähe hakkamise teema on praeguses ajas eriti tundlik. Mis kõnetas teid selles tükis ning milliseid elulisi ja filosoofilisi allhoovusi näete jandis “Miks Jeppe joob?”?

Hendrik Toompere, lavastaja:

Miks see Jeppe meiega uuesti räägib – sellele on väga keeruline vastust leida. Võib ju lugeda välja mingi joomatuuri loo, ent see joomine on ehk vaid võimalus inimloomusele viidata. See lugu on kirjutatud 1720. aastal. Kõige tähtsam pole naps, ma võrdlen seda üldse igasuguse uimaga. Viinauima olen tõlkinud üleüldiseks teadvuse uimaks. Kui inimene jääb midagi uskuma, on selles jäigalt veendunud, tekivad tal muu maailma osas klapid ja ta ei taju tegelikkust enam adekvaatselt. Selle sees hakkab ta taga ajama oma tõde ja õigust. Kohas, kus ta tegelikkust ei adu. Pole vahet, kas inimene joob või ei, tema maailmapilt transformeerub teatud sõnumite tõttu ikkagi mingisuguseks uimastatud pildiks. Irreaalsuseks. Ma näen selles loos võimupoolse käitumise perversseid käike. Olen Jeppega seoses üle vaadanud markii de Sade’i. Lavastuses toimuvad justkui tema vaimust kantud eksperimendid inimestega. Mulle tundub, et Sade sobib selle lavastusega. Võimupositsioon on uimastav. Võimu juures inimesed ei võta nii-öelda pitsi, nende uim on täiesti teistsugune. Nad lähevad eufooriasse, kui saavad inimest väga rafineeritud kombel alandada. Võimupositsioonil olevad inimesed ja see, kellel seda võimu välja elatakse, elavad nii erinevates maailmades, et ei õpi teineteiselt iialgi midagi.