Ilmar Part: «Kõnniteel sõitmine on ka jalgratturile endale ohtlik, sest autojuhtidel on raske seal jalgratturit märgata»

Küsimusele, kas jalgrattaga tohib sõiduteel sõita, on vastus lihtne: jah, muidugi! Kitsad linnatänavad ongi sobilikumad just rattaliikluseks, sest rattaga naljalt ummikusse ei jää. Jalgrattad ja autod segunevad kõige ohutumalt ja sujuvamalt siis, kui nende kiirus on sama. Seepärast pakuvad Tartus laialt levinud 30 km/h alad häid võimalusi rattaga sõita. Suurema liiklusega tänavatel on sageli eraldi jalgrattarajad, et ratturitele ruumi anda, näiteks Vaksali ja Näituse tänaval.

Kõnniteel tohib jalgrattaga sõita seaduse järgi siis, kui sõiduteel on tee seisukorra tõttu raske sõita. Kõnniteed on mõeldud jalakäijatele. Täiskasvanud jalgratturil sinna asja ei ole, välja arvatud siis, kui ta saadab alla 13-aastast last või sõidutab väikest last.

Kõnniteel on ka jalgratturile endale ohtlik sõita, sest autojuhtidel on raske seal jalgratturit märgata. Seepärast ei ole üllatav, et enamik rattaõnnetusi juhtubki kõnnitee ja sõidutee ristumiskohas. Kui pead millegipärast kõnniteel sõitma, on õige käituda seal nagu jalakäija ja liikuda jalakäija kiirusel. Kui sõiduteel sõitmine tundub mõnes kohas liiga ohtlik, tuleks sellest linnavalitsusele märku anda, et linn saaks luua nendes kohtades jalgrattasõiduks ohutu ala.

Sõiduteest eraldatud jalgrattateid, kus nii lapsed kui ka täiskasvanud sõita tohivad, on meil Tartus laias laastus kaht tüüpi. Esiteks eraldiseisvad kergliiklusteed, nagu näiteks Ihaste tee, Annelinna kergliiklustee ning uued raudteeäärsed ja jõeäärsed teed. Need teed on rattasõiduks enamasti piisavalt ohutud, aga kuna neid tuleb jagada jalakäijatega, ei saa eeldada, et igal pool ja igal ajal saab seal kiiresti sõita.

Teiseks kõnniteele joonitud või märgistatud kergliiklusteed, mida on palju rohkem, aga ohutuse ja kiiruse mõttes sarnanevad need pigem kõnniteedega ja sobivad kõige paremini nendele, kes tahavad rattaga rahulikus tempos kulgeda.