Emme, tee mulle pai!

EV 100 raames eeskujuliikumise Valge Õhupall ellukutsutud aktsiooni “Teeme lapsele pai” mõte on seoses lastekaitsepäevaga sümboolne ja taotluslik. Nimelt peaksid kõik emad-isad suutma jätta üheks minutiks – kell 11.11 – kõik muud tegevused, et teha oma lapsele pai. Ikka selleks, et näidata: nad on lapse jaoks alati olemas.

Kui lasteaias 5–6-aastaste lastega pai-tegemise aktsioonist rääkisime, innustusid nad kõik väga, kuna teema on ju ilus ja lastele meelepärane. Lapsed olid üksmeelselt veendunud, et pai tegemisel on neil hea tunne. Samas selgus, et pai saamine seostus paljudele lastele tingimusega, et pidid olema tubli laps.

Toon ära mõned laste imelised ja toredad ütlemised:

“Kui emme teeb mulle pai, siis ma tunnen armastust. Ta teeb mulle pai, et tuju oleks hea ja et midagi pahasti ei läheks. Emmed peaks rohkem pai tegema.”

“Emme teeb mulle pai siis, kui ma tubli olen. Issi teeb mulle öösel pai. Aa, et kust ma tean? Ma tean lihtsalt!”

Tee pai ka niisama

“Emme teeb mulle pai, kui ma ei julge midagi teha. Teeb mitu korda. Aga ma mõnikord ikka ei julge. Siis ta ütleb, et sellest ei ole midagi.”

“Emme ja issi teevad mulle pai siis, kui ma olen midagi head teinud.”

“Emmed teevad pai sellepärast, et nad on emmed!”

“Kui emmed on vihased ja kurjad, siis nad ei saa lapsele pai teha.”

“Emme teeb pai siis, kui sa oled tubli ja kuulad sõna. Ma tahaks, et emme teeks pai... niisama.”

Nende väikeste vestluskaaslastega pai tegemisest ja pai olemusest rääkides jäi ruumi otsekui hõljuma igatsev soov: lapsed tegelikult ootavad ja ihkavad, et emme või issi neid niisama paitaks. Siit paitamise soovist jõuame paratamatult laste teise unistuseni – et vanematel oleks nende jaoks aega.

Paljude lasteaia- või koolilastega vesteldes jääb pahatihti pärast vaevama küsimus: kui palju saavad lapsed üldse tegelikult oma ema või isaga koos aega veeta? Vastuseks on enamasti: väga vähe! Kuidas see saakski teisiti olla, kui lapsele tundub, et vanemate põhilised igapäevased fraasid on: “tee ruttu, mul on kiire” või “ma ei saa, mul on palju tööd”?!

Nii saabki laps selge sõnumi, et vanema jaoks on tähtsaim töö, mitte tema ehk laps.

See väike laps ei vaja suureks kasvamisel midagi rohkem kui hellust, armastust ja koosolemise aega. Iga teismeline või nooruk ootab oma perelt pigem rohkem ärakuulamist, mõistmist ja toetamist. Käskude, keeldude ja korralduste jagamise ajajärk lapsekasvatuses on möödanik ning uus põlvkond ei suuda ega oska juba enam ammu nende vanade mustrite järgi toimida.

Märksõna on aeg

Vanema kannatlikkus last ära kuulata; oskus probleemseid olukordi koos lapsega analüüsida ja neist järeldusi teha; mitte anda katteta lubadusi; olla ise eeskujuks ja mudeliks – need on vaid mõned soovitused, kuidas lapse suureks kasvatamise protsessis hakkama saada. 

Läbiva niidina on kõikide tegevuste märksõnaks aeg! Aega lapse jaoks tuleb lihtsalt võtta. Nagu mulle jutustas kurvalt üks pisipiiga: “Minu õde teeb mulle rohkem pai kui ema, sest mu emal on lihtsalt väga palju tööd!”

Lapse iga vanusekriteeriumi pikkuseks on aasta – ükski nendest etappidest ei kordu, sest ainult üks kord elus on laps aastane, kahene, kolmene jne. Lapsega koos olemata ei ole võimalik tema arengut jälgida, probleeme märgata, tema edusammudest osa saada.

Nii võibki juhtuda, et lapse kasvamist näevad pealt hoopis teised inimesed ja vanemad jäävad sellest ilma.

Paraku ei pane ükski paitamise aktsioon vanemaid lapsele pai tegema ega temast hoolima. Selleks saab olla vaid tema enese tahe ja soov – olla oma lapse jaoks hea, hooliv ja armastav vanem.

Lastekaitsepäeva traditsioon on aastakümneid tagasi ellu kutsutud selleks, et juhtida tähelepanu laste heaolule ja lastekaitse tähtsusele. Mille eest peaksime oma lapsi siis kaitsma? Meie praeguses heaoluühiskonnas pigem ükskõiksuse eest. Lapsed on meie tulevik, aga meie, lastevanemate kohuseks on luua turvaline ja õnnelik lapsepõlv neile siin ja praegu – olevikus.