/nginx/o/2019/05/30/12214382t1h377b.jpg)
Vaevalt mõtleb keegi meist lapse või noorena: kui suureks saan, hakkan hauakaevajaks. Õrnas eas tunduks selline amet vist enamikule hirmu tekitav. Nagu pea kõik, mis seostub kalmistute ja surmaga üleüldse.
JUHTKIRI: Vajalik amet
31. mai 2019, 00:19
Mida enam on inimesel elukogemust, seda enam suhtub ta surma kui paratamatusesse – on loomulik, et kord tuleb see niikuinii. Iseasi, millal. Pigem ikka siis, kui pikk ja õnnelik elu selja taga. Ka kalmistu ei pruugi tunduda enam kõhe koht, vaid rahupaik, kus meenutada kalleid inimesi, kes seal puhkavad. Viia nende mälestuseks lilleõis ja süüdata küünal.
Ühtäkki ei pruugi hauakaevaja ametki enam nii vastuvõetamatu tunduda. On ju seegi töö. Vajalik töö pealegi. Paraku on selle töö tegijaid, eriti maal, kus elanikke üha vähem, keeruline leida.
Seda enam on hinnas need mehed, kes seda tööd teevad ja teha oskavad.