«Mul on üks unistus», ütles kord Martin Luther King Jr, suur sõnumitooja, mustanahaliste inimõiguste eest võitleja ookeani taga, Ameerikas.
Mina elan siinpool ookeani ja minu tagasihoidlik elu pole võrreldav selle mehe saavutustega.
Kuid mul on koguni kolm unistust, läbinisti poliitilist.
Esiteks, ma tahaksin olla Eesti kultuuriminister. Raamatuid olen ma lugenud (isegi kirjutanud!) ja kinos olen ma käinud. Tunnen meie kunstnikke ja heliloojaid, isegi kõige kuulsamaid. Olen tutvunud ajalooga, seejuures Kuku Klubi ajalooga praktiliselt. Olen olnud Kuku raadio otsesaates ka koos Teaduste Akadeemia presidendiga. Olen teinud Klassikaraadiosse «Fantaasia»-saateid. Mul on head lauakombed ja alati viksitud kingad. Ka muid omadusi on, kõik igati kultuursed. Usun, et mistahes komisjon leiaks mu potentsiaali olevat piisava ja ühtlasi kuuleks ta ristküsitluse käigus, et mul on konkreetsed plaanid. Ooperi- või draamateatrisse, klassikalisele või rock-kontserdile, kunstinäituste avamisele, raamatute presentatsioonidele, rahvatantsupeole, Pöffile, Hõffile, laulupeole ega muudele sarnastele avalikele üritustele ma ei tükiks mitte kunagi. Mu soov oleks anda esinejatele, autoritele, kõikidele loojatele esinemisrahu, hingerahu, igasugust rahu. Minister saalis või platsil, loožis või esireas – see on ärritava erutuse eelviimane aste ja kellele seda vaja on!
/nginx/o/2016/06/06/5480065t1h5b2f.jpg)
