50-aastane soomlannast mägironija Paula: ronisin Džomolungmal läbi surmalõksu ja üle laipade (1)
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
30. mai 2019, 14:27
Möödunud nädala reedel, 24. mail vallutas maailma kõrgeima mäe soomlannast arst Paula Strengell.
50-aastane Strengell on neljas soomlanna, kes on jõudnud 8848-meetrise Džomolungma tippu, teatab iltasanomat.fi.
/nginx/o/2019/05/29/12210598t1hb866.jpg)
«Olin koos kaaslastega paar minutit tipus, nautisime avanenud vaatepilti. Seal oli väga külm ja tuuline, selle tõttu hakkasime kiiresti laskuma. Tagasitee on alati keerulisem ja ohtlikum kui tippu ronimine,» lausus soomlanna hiljem antud intervjuus.
Strengelli sõnul on tipus käinud väsinud ja hõredas õhus edasiliikumine on raske.
«7500 meetrist kuni tipuni asub niinimetatud surmalõks, kuid mäe vallutamiseks tuleb see läbida. Alla tulemisel ei tohi lohakaks muutuda, sest siis võib see mägi elu võtta,» jätkas mägironijast arst.
Strengelli sõnul nägi ta teel tipu suunas mitme alpinisti surnukeha ja elusolevaid mägironijaid, kellel oli tekkinud kõrgmäestiku sündroom.
/nginx/o/2019/05/30/12213449t1hc7b7.jpg)
«Oli mitu hukkunut, kellest tuli üle ronida. Need alpinistid olid olnud surmalõksu piirkonnas liiga kaua. Oli näha, et elusolevatest nii mõnelgi oli kõndimis- ja nägemisraskusi ning nad ei suutnud enam orienteeruda. Nende elu oli seal igatahes ohus,» nentis soomlanna.
Strengell sai hiljem teada, et kahe nädalaga on Džomolungmal elu kaotanud 11 alpinist, mis on suur arv.
Strengelli sõnul liikus ta üles ja alla võrdlemisi aeglaselt, et organismil oleks piisavalt aega õhurõhu ja hapniku muutustega harjuda.
Soomlanna on mägironimisega tegelenud viis aastat, ta jõudis selleni murdmaasuusatamise, orienteerumise ja suusamatkamise kaudu.
«Mulle on alati meeldinud matkata. Alguses tegin seda vaid suvel, kuid siis ka talvel, harrastades suusamatkamist. Siis jäid silma mäed ja otsustasin proovida, kas minust võiks saada alpinist,» selgitas arst.
Nüüd käib ta igal aastal kusil kas matkamas või mäele ronimas.
Maailma kõige kõrgemale mäele ronimisele eelnes nii ulatuslik logistika kui rasked treeningud.
Ta lendas ronimishooaja alguses Nepali, kus läks 5200 meetri kõrgusel asuvasse baaslaagrisse aklimatiseeruma.
/nginx/o/2019/05/30/12213476t1h9e15.jpg)
«Seal tuleb oodata, et organism harjuks hapnikuvähesuse ja õhurõhu tõusuga. Sealt tehakse lühikesi matku kõrgemale, nagu katsetades piiri. Kui kõik on korras, saab edasi liikuda 6200 meetri kõrgusel asuvasse edasijõudnute baaslaagrisse. Seal puhatakse ja siis algab neli päeva kestev tõus tippu,» selgitas alpinist.
Tippu jõudmiseks peaks esimesel kolmel päeval olema võrdlemisi hea ilm ja neljandal päeval ideaalne ilm.
Strengellil ja ta kaasaplinistidel kulus neljandal päeval Džomolungma tippu jõudmiseks üheksa tundi.
«Kui see oleks veninud 12 tunni pikkuseks, oleks tipu vallutamine ära jäänud. Põhjus selles, et oleksime olnud väga kurnatud ja edasine ronimine oleks meie elu ohtu seadnud,» sõnas soomlanna.
Kui Strengell, ta kaaslased ja šerpa jõudsid alla ronides 7800 meetri kõrgusel asuvasse laagrisse, siis hakkasid nad kõigepealt sööma.
«Üles ronides ei saa süüa ega juua, sest jäise külma tõttu on kindad käes ja hapnikumask näo ees. Kui sellistes tingimustes kindad käest võtta, võivad sõrmed külmuda ja need tuleb amputeerida,» sõnas naine.
Strengelli teatel jätab ta pärast Džomolungmat mõneks ajaks mäed, sest ta uueks eesmärgiks on suusatada lõunapoolusele.
50-aastane mägironijast arst on ka vanaema. Ta tütrel on kaks last, kolmeaastane ja kolmekuune.
Selle aasta ronimishooajal on Džomolungma tippu jõudnud üle 800 inimese. Kuna Nepal andis välja varasemast rohkem ronimislubasid, siis see on tekitanud maailma kõrgeimal mäel järjekorra, seades alpinistide elu ohtu.
Ekspertide sõnul on ilm Džomolungmal kiiresti muutuv ja isegi kõige kogenumad ronijad võivad halbades oludes elu kaotada.
