/nginx/o/2019/05/29/12210147t1h6412.jpg)
Elame maailmas, kainosoikumis ehk uusaegkonna kvaternaari geoloogilises ajastus, mis on nüüdseks muutunud plastiknaari ajastuks. See pole nali, ehkki ma muidugi ei tea, mis nime sellele ajastule panevad järglased, kui nad vastu peavad, aga on vägagi tõenäoline, et selles nimes figureerib sõna plast.
Miks? Kui vaadata süvenenult ringi, siis peab tõdema, et inimene on leiutanud plast-golemi, tohutu, igasse eluvaldkonda tunginud plastiprobleemi, mis on ebamugav, kadumatu, hävinematu ja kurnab loodust. Plast oleks justkui asendamatu, aga asendamatu on plast seni, kuni ta on kasulik-kasumlik.
Aga mis kellelegi kasulik, pole ökosüsteemile meeldiv. Plastireostus on vallutanud isegi ookeanid, mikroosakesteks muutunud plast on alustanud ringkäiku looduses, tungides elusorganismidesse ja toiduahela kaudu ka meisse. Arengumaad on muutunud plasti ja plastjäätmete kloaagiks, nn tsivilisatsioon lisab neile prügilastaatuse. Võime pikalt rääkida triivivatest plastisaartest meredes, solgirennideks muutunud jõgedest – plast on staar.
Üks plasti kasutusala, mis juba oma lõhnaga kaubanduskeskuses ja ka igas pisimaski poes ajab oksele, on laste mänguasjad. Tohututes kogustes klotse, koletisi, nukke, mille kujundus ja sisutus on üheülbaliselt sümptomaatiline. Ja nende asjade mõttetus peegeldub ka lastes – paari päeva või nädala pärast on need lelud prügis või kuurinurgas. Lapsel ei teki emotsionaalset sidet, lapse hing on siiras. Inimhing tunnetab valskust ja võltsi, laps seda enam. Lapsele armsad asjad on naturaalsed.
Võime pikalt, rääkida triivivatest plastisaartest meredes, solgirennideks muutunud jõgedest – plast on staar.
Aga kas inimkonnal on alternatiive plastile? Aga tegelikult ju on. On võimalus tagasi pöörduda plastpakendieelsesse aega, aga see ei vasta meie arusaamadele tänapäeva hügieenist. Oleks ka tselluloosist ja muist taastuvatest loodusvaradest tehtud pakendeid, aga takistuseks jääb hind. Liiati konkureerivad samale toormele muud valdkonnad, mitte ainult toiduainetööstus.
Kuid meil on plastpakendile alternatiiviks ka alumiinium. Hõbevalge, pehme, plastiline, kasvõi hammusta. Alumiiniumi kasutatakse pakendimajanduses ka praegu – mahukam taara, foolium, purgid.
Plastmaterjalist läheb taaskasutusse umbes pool ja pärast mõnd taaskasutusringi saab ikkagi probleemjäätmeks, teine pool saab kohe prügiks.
Mul on alumiiniumiga oma kogemus, 1990. aastal sain patendiametilt patendi tootele Deodrops, seda kasutati malmi tootmisel. Siis uurisin alumiiniumi omadusi põhjalikult. Ühe tühja pooleliitrise õllepurgi kaal on 17 grammi. Kui see läbib kogu tsükli, taara tagasiostust uue purgini, on materjali kadu üks protsent. Et saada see uus purk, tuleb lisada 0,17 grammi alumiiniumi. Nii võib jätkata sadu kordi, mis kaduma läheb, läheb loodusesse tagasi, aga probleeme ei tekita.
Selge, et toiduainetööstuses üleminek alumiiniumpakendile pole mingi lihtne pööre, kindlasti lisab hindagi, kuid miski pole võrreldav kasuga meie ökosüsteemile ja lõppkokkuvõttes on tulemuseks suur sääst – me oleme elus.