Nõukaajal keskkonna puhtusele rõhku just ei pandud. Katlamajade ja tehaste korstnad suitsesid mis kole, paisates õhku tonnide viisi toksilisi aineid. Ka oli üsna tavaline see, kui kusagil, kus tegemist tehnika ja/või tootmisega, näiteks masuuti või bensiini maha voolas ja pinnasesse imbus. Ilmselt on kõik, kes seda aega mäletavad, silmanud rohkem kui üht porilompi, mida katsid vikerkaarevärvides küütlevad õlilaigud. Paraku oli see vaatepilt siis liiga tavaline, et suurem osa inimestest vaevunuks olukorra parandamiseks midagi ette võtma.
JUHTKIRI: Hea mees, kes lubabki?
Praegusel ajal on inimesed palju teadlikumad, mõistes, et meid ümbritseva keskkonna seisukorrast sõltub nii meie endi kui ka meid ümbritseva taimestiku ja loomastiku elu ja tervis. Seda enam paneb imestama riigi – mida esindab keskkonnaministeerium – tahtmatus või suutmatus likvideerida Põhja-Saaremaal Maadevahe jõe kaldale kuhjatud reostunud pinnase mägesid.
Mullu novembri lõpus kinnitas ministeerium Saaremaa vallavalitsusele, et on “asunud korraldama rahastamist ajutiselt ladustatud pinnase võimalikult kiireks äraviimiseks ja käitlemiseks”. Pool aastat on möödas ja – ei midagi. Isegi hange on alles välja kuulutamata.
Mida kauem venitatakse, seda suurem on tõenäosus, et vihmavesi reostust veelgi rohkem laiali kannab.