Euroopa Parlament on perfektne näide sellest, mida kontinentaalses filosoofias kutsutakse tühjaks tähistajaks. Mõiste on olemas – isegi institutsioon on olemas –, aga seda, millele üks Euroopa Parlament peaks viitama, pole, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Brutaalselt aus olles on Euroopa Parlament ilma rahvata parlament. See on esinduskogu, mis ei esinda mingit pärisühiskonda, jagatud poliitilist kultuuri või aruteluruumi. Paremal juhul on midagi jagatut olemas Lääne-Euroopas mõnel kahepoolsel teljel, nagu näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa vahel, millel naabrid on ajalooliselt üksteisest teadlikud ja jõudnud faasi, kus teineteise konstruktiivne mõjutamine tundub võimaliku või isegi hea mõttena.