Head lapsed, need kasvavad vitsata...

Palju on räägitud, et enne lapse hüsteeriahoogudele ja jonnile reageerimist tuleb kõigepealt sügavalt sisse-välja hingata. Kuid võib olla üsna raske keskenduda hingamisharjutustele ja malbe hääletooni säilitamisele, kui laps avalikus ja rahvarohkes kohas pikali viskab ning etendust alustab. Samamoodi siis, kui põngerjas korraldab kurbmängulisi etüüde pealtnäha kõige arutumate asjade peale. Näiteks kui tal ei lubata kahvlit pistikupessa torgata.

Täiskasvanute reaktsioonid panevad aluse laste tuleviku vundamendile ning see teadmine võib olla parajalt rõhuv, kuna väikeste inimeste tujudes ja tegemistes ei pruugi vanemate jaoks olla mingit loogikat. Laps, kes alles deklareeris, et ta lemmiktoit on kartulipuder ning on viimane nädal aega ainult sellest toitunud, võib sekundi pealt otsustada, et kartulitamp pole enam toidu nimegi väärt.

Emadel ja isadel on vastutusrikas roll, sest just neil emotsionaalselt kõige raskematel hetkedel annavad nad oma käitumise ja reageerimisega lapsele eeskuju. Seetõttu tuleb emadel-isadel vahel leida hoopiski viis, kuidas tegeleda endasse kogunenud stressiga, sest pingul närvid kanduvad üle ka lapsele ning tekib nõiaring, mis võib pereelu õhkkonna pea peale keerata.

“Kui olla järjepidev, harjub laps rutiiniga ära ning “vastuvoolu ujumist” ei tohiks väga palju olla.

«Pärast esimese lapse sündi tekkis mul üsna tõsine depressioon,» tunnistab Marge (nimi muudetud – toim). «Tundsin, et olen emana läbi kukkunud. Kõrvutasin ennast sotsiaalmeedias säravate emadega, kes olid puhanud ja kaunid, ning tundsin, et ma teen midagi valesti. Kogu selle kurnatuse taustal tekkis süütunne, et ma pole piisavalt hea ema.»

Olukord ei ole lootusetu

Marge sõnul oli lapse sünd tema elu konkurentsitult kõige olulisem ja tähendusrikkam sündmus, kuid esimesed kaks aastat olid selle muidu imelise aja kõige keerulisem osa. «Pärast pikki ja sagedasi võitlusi tundsin, et ma ei suuda enam ning karjusin lapse peale. Viha lahtudes nutsin peatäie ja mõtlesin, et laps ei ole ju süüdi. Ta alles õpib ja areneb ega oskagi muud moodi. Minu ülesanne on teda õpetada ja suunata, mitte närvi minna. Tema ei pea kannatama sellepärast, et mina ei suuda oma stressiga toime tulla.» 

Tuttav pedagoog soovitas Margel uurida tehnikaid ja taktikaid, kuidas vanemlusega seotud probleemidega toime tulla samas tervet mõistust säilitades. Marge luges kirjandust ja mõistis, et olukord ei ole lootusetu. «Võtsin omaks teadmise, et ma pole täiuslik, kuid teen endast oleneva, et olla emana enda parim võimalik versioon. Materjali on väga palju, aga minu lemmikuteks said Justin Coulson ja Jo Frost,» räägib ta.

See ei juhtunud küll üleöö, kuid peagi olid nad lapsega mõlemad rahulikumad, koostöö sujus ning jonnihood vähenesid. Isegi suhted mehega paranesid, sest kodune õhkkond oli harmoonilisem. 

«Saime aru, et lapse jaoks on konkreetne hääletoon ning reeglite sisseseadmine ja nendest kinnihoidmine palju mõjusam kui hääle tõstmine. Kui ta teab, et kokkulepetest peetakse kinni, tegudel on tagajärjed, kuid me saame asjadest rääkida ja rahulikult arutada, on ta palju asjalikum.» 

Marge sõnul on tema jaoks olnud kõige olulisem leida tasakaal autoriteedi säilitamise ja türanniks muutumise vahel, nagu ka ninnu-nännutamise ja lapse emotsionaalse toetamise vahel.

Ühe olulise punktina toob ta välja, et ka vanemad peavad oma lubadusi täitma. Kui on öeldud, et pärast lastesaate lõppu minnakse magama, siis tulebki selle juurde jääda ning mitte laskuda lapsega vaidlustesse. Marge sõnul kulub selleks jätkuvalt palju kannatlikku meelt, kuid pingutused on olnud seda väärt.

Selgita välja põhjus

Ida-Niidu lasteaia õpetaja Marju Võrno nendib, et nutva ja hüsteerias lapse maharahustamiseks ei ole ühte kindlat viisi ning väga palju oleneb olukorrast ja lapsest. 

«Mõnele lapsele piisab rahunemiseks kallistamisest või silitusest, siis saab lapsega rahulikus toonis rääkida. Teine laps vajab rahunemiseks vaikset keskkonda, ta tahab korraks eemale minna ja omaette olla. Mõnel lapsel tulebki lasta emotsioon välja nutta, misjärel ta rahuneb ja siis saab temaga suhelda,» räägib õpetaja. 

Ta lisab, et ajal, mil laps on endast väljas, on temaga rääkimine keeruline ning tihtilugu on lapsel oma emotsioonidega nii palju tegemist, et ta kellegi juttu suure tõenäosusega väga ei kuulagi. 

«Nii-öelda »vana hea« laks vastu kanni – ma ei usu sellesse. Ma ei usu, et laps rahuneb selle peale, kui ta saab laksu, suure tõenäosusega viib see lapse veel rohkem endast välja ning see ei lahenda probleemi.» 

Õpetaja Marju räägib, et emotsioonidega hakkama saamist on vaja õppida ning täiskasvanu kohus on seda oskust teadlikult toetada ja suunata. Kindlasti ei ole see kerge valdkond ning on olukordi, kus vanemad tunnevad, et nende kannatus hakkab katkema ja hääl kogub detsibelle. Lasteaiaõpetaja soovitab uurida vastavateemalisi materjale ja otsida infot, mida leiab nii raamatutest kui ka internetist.

Igapäevastes ja kergemates olukordades aitab vahel lihtsalt teemavahetusest või tähelepanu mujale suunamisest näiteks väikese kõditamise ja naljategemisega. «Hingamisharjutused aitavad väga endast väljas oleval lapsel taastada rahulikku rütmilist hingamist. Kui õpetaja hingab rahulikult ja aeglaselt ees ning suunab sellele ka tähelepanu, hakkab laps seda paratamatult jäljendama,» teab õpetaja.

Samas on Marju sõnul siiski väga oluline selgitada välja nutu või hüsteeriahoo tegelik põhjus, et siis efektiivsemalt edasi tegutseda. Oluline on mõista, kas lapsel on päriselt suur mure või püüab ta sel viisil hoopis tähelepanu saada. Mõtlema peaks ka sellele, kas lapsel on kõik esmased vajadused rahuldatud – kas ta on puhanud, terve, söönud ja joonud, kas tal on soe. Paljud lapsevanemad teavad omast käest, et üleväsinud lapsega on ärevad olukorrad väga kerged tekkima. Teinekord on laps kehvas tujus just tühja kõhu tõttu ning probleemi lahendamiseks piisabki väikesest kehakinnitusest.

Lepi kokku

Kuuendat last ootav Merje Dolgovski räägib, et intensiivne laste kasvatamine on talle õpetanud oma lastega juba varakult päevaplaani koostama, sest mida paremini on lapse päevane elu korraldatud, seda rahulikum ta on. 

«Kui olla järjepidev, harjub laps rutiiniga ära ning »vastuvoolu ujumist« ei tohiks väga palju olla. Kui lapsel aga siiski jonn peale tuleb, on viimane asi minna endast välja ning püüda asju karjumisega lahendada,» märgib ta. «Probleemi tuleks süveneda koos lapsega ja püüda aru saada, mis sellist käitumist põhjustab. Äkki oleme ise midagi lubanud ja ei täida seda? Samuti võivad probleemiks olla järsud muutused, sest lapses tekib trots, jonn ja segadus.» 

Merje ütleb, et lisaks päevaplaani sisseseadmisele on olulisel kohal kindlalt paikapandud reeglid. Laste kasvatamine vajab pühendumist, konkreetsust ja endale kindlaks jäämist. «Olen oma laste puhul seda rakendanud juba ajast, mil nad beebid olid. Oleme hakkama saanud suuremate probleemideta, nad kuuletuvad ning oskavad erinevates olukordades viisakalt käituda.» 

Merje rõhutab ka, et mida varem alustada lapse iseseisvaks harjutamisega, seda vähem on jonni ja abitust. See tähendab, et lapsel tuleb lasta võimalikult palju ise enda jaoks ära teha. Merje kodus on nii, et lapsed korjavad ise lelud kokku ja panevad asjad oma kohale. Samamoodi on söömise, riietumise ja muude toimingutega. Poes käies peaks lastel pereema sõnul teada olema, millal on magusapäev, ning kui põnnidele enne poodi sisenemist käitumisreeglid veel kord meelde tuletada, peaks see välistama suuremad arusaamatused ja jonnihood, mida riiulites leiduvad ahvatlused muidu põhjustada võivad.

«Vägivallaga last ei kasvatata. Kuula, mõista ja selgita. Huumor, hea sõna ja julgustamine toetavad last tema teel. Ja muidugi lause »ma armastan sind« ja kallistamine, seda ka peale tüli või muret,» toonitab Merje.