Eelmisel aastal avaldati, et Hiiumaa on valmis Norra ja Kanada kombel rajama kalafarmid, millega kuntslikus keskkonnas kala kasvatada. Vaatamata mitmetele loodust ja kohalikke kalaliike kahjustavatele ohtudele on läbirääkimised farmide rajamise osas ikka käimas.
Suured kalafarmid Norras ja Kanadas tunduvad praktikas väga head ideed. Kontrollitud keskkonnas kasvatatakse ja säilitatakse vajaminevaid kalaliike, enamasti lõhet, mida on hiljem kerge «püüda» ja turule paisata. Suured kalafarmid toodavad miljoneid tonne kala aastas ning nende omanikud teenivad head kasumit. Lisaks aitab ka juba üle 60-aasta kestnud tööstus päästa kalandust kui sellist, sest kui looduslikult peaksid kalaliigid välja surema, siis on neid tohututes kogustes võimalik saada kalafarmidest.
Keskkonnakahju vs raha
Aga kogu seda asja ei tohiks nii mustvalgelt vaadata. Kuigi kalafarmide omanikud ei pruugi hoolida looduslikest kalaliikidest, sest neil on endal kala küllaga, siis peaksid nad hoolima veekeskkonnale tehtavast kahjust, ja sellest, mida see teeb inimestele. Kalafarmides kasutatavad mürgid ja antibiootikumid, mis peaksid hoidma farmide kalu tervetena, jõuavad paratamatult ookeani elanikeni. Seda sellepärast, et kalafarmid asuvad enamasti meres, mis on ookeaniga ühenduses, või jõgedes ja järvedes, läbi mille kalafarmides kasutatavad pestitsiidid ikkagi suuremasse veekogusse välja jõuavad.
Aktivist Carla Voyageur alustas mõned aastad tagasi tagasi Kanada provintsis British Columbia kampaaniat, milles palub valitsusel vastu võtta seadus, millega lõpetatakse kalafarmide kasutamine Mamalilikala, Namgis ja Musgamagw Dzawada'enuxw piirkondades. Voyageuri tõi need piirkonnad välja, kuna sealset veekeskkonda kasutavad Kanada pärismaalased, et püüda endale toiduks kala. Aga sealsed kalafarmid ja nendest kasutatavad mürgid tapavad veetaimestikku ning seal piirkonnas pesitsevaid kalu, mis vähendab pärismaalaste toidulauale jõudvaid veeolendeid. Voyageur palub kampaania käigus ühe asjana, et farmidel keelataks kasutada vesinikperoksiidi, mida kasutatakse meretäide hävitamiseks, sest looduslik veekeskkond ei suuda mürgi vastu võidelda.
Dr. Mercola kirjutas enda 24. mail 2016 avaldatud kirjutises samu probleeme, mis on juba eespool mainitud, aga Mercola läheb ka natuke konkreetsemaks, tuues välja veel rohkem probleeme, mida kalafarmid endaga kaasa toovad. Ühe lisaprobleemina toob Mercola välja mürgise vasksulfaadi kasutamise, mida kasutatakse, et võrkude ja puuride ümber vetikaid ei tekiks. Mercola kirjutas, et kõik keemilised ained vajuvad merepõhja ning kanduvad lainete abil meres laiali, kahjustades sellega veeolendeid ja -taimi.
Mercola kirjutas ka kahjust inimestele. Vietnamis kalafarmide lähedal elavate perekondade puhul on täheldatud olukorda, kus veesaaste on juba nii suur, et pered peavad lähedal asuvates jõgedes ja järvedes olevat vett keetma enne seda kui nad end selle veega pesta saavad.
Mercola tõi artiklis välja ka Norra keskkonnaaktivisti Kurt Oddekalvi uuringu, milles on öeldud, et enam kui pooled kalafarmides elavast tursast kannatavad geneetiliste mutatsioonide ja vigastuste all. Ja kui need väärastunud kalad kalafarmist põgenevad, aeg-ajalt seda ikka juhtub, paarituvad nad looduses elavate tervete kaladega, andes sellega enda mutatsioonid ja väärastused järglastele kaasa. Kõik need kalad aga jäävad kohalikele kaluritele püüdmiseks merre, läbi kelle nad hiljem inimeste toidulauale jõuavad.
Veebisait «Farmed and Dangerous» kirjeldab ühes artiklis nelja suuremat kahju, mida kalafarmid tekitavad. Kuna kalafarmides elab koos ebanormaalselt suur hulk lõhet ning kinnises keskkonnas ei ole enda puhastamiseks häid vahendeid, siis kipuvad tekkima eelpool mainitud meretäid. Meretäide eemaldamiseks kasutatakse mürke, mille kahju on eespool ära toodud, aga täid ise on ka ohtlikud. Eriti looduslikult kasvavatele noortele lõhedele.
Teiseks: tihedalt kooselavad kalad tekitavad ka palju mustust ja väljaheiteid, mis vajuvad merepõhja ja on ohtlikud just madalates veekogudes, kus äravool ei ole kõige parem.
Kolmandaks: kalafarmidest põgenevad kalad, mis tekitavad eelpool mainitud kahju looduslikele liikidele.
Neljandaks: avatud kalavõrgud meelitavad farmide juurde ka merekiskjaid, nagu merilõvi ja hülged. Sellisel juhul juhtub kaks asja. Kalafarmerid peavad meriimetajaid enda saagile ohtlikeks ning lasevad loomad maha või jäävad loomad võrkudesse kinni ja uppuvad.
Meritäide hävitamiseks kasutatavate mürkide ohtlikkusest kirjutab ka Living Oceans, Sea Legacy, kalafarmide ohtlikkusest vabalt elavatele kalaliikidele kirjutas Amorina Kingdon ja kodule lähemal ehk Norras tegutsevatest kalafarmidest kirjutas Stephen Castle New York Timesis 6. novembril 2017.
Hiiumaa on valmis, aga farmi veel ei tule
Kõigele sellele vaatamata teatati eelmisel aastal, et Soome ja Rootsi suurim vikerforellikasvataja Nordic Trout Ab tahab Hiiumaale kalafarmi rajada, kirjutas Äripäev.
«Selline projekt oleks realiseerumisel esimene Eesti tööstuslikul skaalal valminud kalafarm, mis tõstaks kalakasvatuste tuntust piirkonnas ning oleks ka eestlastele sobilik näide, millest mõõtu võtta,» ei olnud põllumajandusse investeeriva Trigon Capitali juht Joakim Helenius kiitusega kitsi.
Hiiu vallavanem Reili Rand sõnas, et nad on farmiks valmis.
«Hetkel oleme aga ootel, kuna meile teadaolevalt on kaks ettevõtet esitanud Tehnilise Järelvalve Ametile hoonestusloa taotluse. Rajamisõigusele eelnevad erinevad keskkonnaalased ning sotsiaalmajanduslikud uuringud ja analüüsid, mille käigus selgitatakse välja võimalikud riskid ja meetmed nende leevendamiseks. Hiiumaa vald jälgib huviga toimuvaid arenguid ning nagu öeldud, oleme võimalike arendajatega koostööks avatud,» sõnas Rand.
Praegusel juhul justkui paistabki, et selles olukorras on kaks lahendust: jätkame kalafarmide kasutamist, tapame looduslikud liigid ära ja loodame tulevikus ainult erasektoris tegutsevatele farmeritele, kes turgu täiesti kontrollivad.
Või lõpetame kalafarmides mürkide ja keemia kasutamise, muudame sealse keskkonna rohkem loodussõbralikumaks ning aitame kaasa kalade naturaalsele arengule. Teine lahendus ei pruugi erasektoris tegutsejatele meeltmööda olla, kuna sellega suurenevad nende tehtavad kulutused ja kasum on väiksem ning ebastabiilsem, sest turule mineva kala hulk võib olla soovitust väiksem.
Seega jällegi taandub probleem rahale. Ja ega kalatööstus ei ole ainus koht, kus see toimub. Sama on ka auto – ja tekstiilitööstuses, mis on kolinud nt USAst odavamasse Hiina või Indiasse, kus sama töö tehakse ära väiksema tasu eest. Ühel hetkel me peame endalt kui inimkonnalt kollektiivselt küsima, kas see kahju, mida me looduskeskkonnale valmistame, on väärt meie isiklike hüvede realiseerimist. Eks iga inimene teab sellele iseseisvalt vastust.