Austraalia konservatiivid säilitasid üllatuslikult võimu (2)

«Kui võrratu on Austraalia!» hõiskas õnnelik Morrison, kes sai peaministriks erakonnasisese võimupöördega alles üheksa kuud tagasi. «Olen imedesse alati uskunud!»

Kuigi pole veel selge, kas Morrisoni Liberaalne Partei ja temaga liidus olev Rahvuslik Partei võidavad enamusvalitsuse moodustamiseks piisavalt kohti, kuid opositsioonilise Tööpartei juht on juba kaotust tunnistanud.

«On selge, et Tööpartei järgmist valitsust moodustada ei saa,» lausus Shorten hämmingus toetajatele Melbourne'is.

«Riiklikes huvides helistasin pisut aega tagasi Scott Morrisonile, et teda õnnitleda.» Shorten lisas, et astub kaotuse kiiluves tagasi ka Tööpartei juhi kohalt.

Kui loetud oli 74,3 protsenti häältest, ennustab ringhääling ABC 151-liikmelises alamkojas Liberaalse Partei ja Rahvusliku Partei koalitsioonile vähemalt 74 mandaati, Tööparteile 66 mandaati, teistele erakondadele kuut mandaati ning viie mandaadi kuuluvus polnud veel teada.

Tulemus oli suur üllatus ja läbikukkumine uuringufirmadele, kes olid mitu kuud ennustanud kuus aastat opositsioonis istunud Tööparteile kindlat võitu. 

Mõned kihlveokontorid olid koalitsiooni kaotuse ootuses mõnedele panustajatele juba raha välja maksnud ning kõik peale kõige tulihingelisemate toetajate olid koalitsiooni kaotusega juba leppinud.

Tulemused viitavad, et valijaskond on killustunud ning mitmes tähtsas kirdeosa ringkonnas kallutasid kaalukausi konservatiivide kasuks ootamatult suur rolli mänginud populistlikud ja parempoolsed väikeparteid.

Nende seas on Pauline Hanson, kelle erakond elas üle USA relvalobilt raha küsimise skandaali, ja Austraalia Donald Trumpiks tembeldatud Clive Palmer, kes kulutas populistlikule valimiskampaaniale kümneid miljoneid.

Austraalias on kohustuslik valimas käija ning riigis on kasutusel keerukas valimissüsteem, kus valijad panevad valimissedelitele kandidaate oma eelistuse järjekorras. Lisaks on riigi osariigid poliitiliselt, majanduslikult ja kultuuriliselt erinevad.

Paljud võiduloorberitest lähevad Morrisonile, keda kõigest kaks nädalat tagasi näis ootavat raske lüüasaamine. Kaotuse korral oleks ta läinud ajalooraamatutesse kui üks kõige lühema ametiajaga peaminister Austraalia ajaloos.

Siiski suutis ta negatiivse kampaania ning riigi suurima meediaorganisatsiooni toel vahe Tööparteiga kinni võtta. Ta üritas eriti püüda vanemaid ja rikkamaid valijaid, keda pani muretsema Tööpartei plaan kärpida hariduse, tervishoiu ja kliimaalgatuste rahastamiseks maksusoodustusi.

«Tööpartei tegi kõvasti kampaaniat suure strateegilise eesmärgiga teha mitu maksualast järeleandmist, mis lõppastmes valijatega ei näinud resoneeruvat,» ütles Adelaide'is asuva Flindersi ülikooli lektor Rob Manwaring.

«Paremtiiva suuremast killustumisest hoolimata näib, et nad napsasid võidu,» lisas ta AFP-le. Tema sõnul oli konservatiivide võit «erakordne ja üllatav».

Valimistel oli tähtsal kohal kliimamuutus, sest Austraalia on arenenud riikidest selle mõjule üks haavatavamaid. Tavaliselt konservatiivsetes maapiirkondades nõudsid inimesed riigilt rohkem tegutsemist kliimamuutuse vastu, sest rekordilised tulvad, võsatulekahjud ja põuad hävitavad nende elatist.

Sel põhjusel jäi Tony Abbot, kliimamuutust «jamaks» nimetanud kunagine peaminister ilma saadikukohast, kus ta oli istunud 25 aastat. Koht läks sõltumatule Zali Steggallile, kes on advokaat ning mäesuusatamise olümpiamedalist.

Valimiskampaania oli riigis suuresti vastandlik ja kuri. Kandidaate loobiti munadega ja väärkoheldi. Kampaania lõpuks ei jaksanud paljud inimesed enam rassistlike, seksistlike ja muudmoodi kahe käega peast kinni võtma pannud sotsiaalmeediapostituste peale enam pahasekski minna.