Juhtkiri: valimised, mitte referendum (1)

Nii keskendus ka kolmapäevane teledebatt ETVs küsimusele, kas euroskeptik Marine Le Peni Eestisse kutsumine oli õige või mitte.

Samal ajal käib aga Euroopa tasandil sisuline arutelu. Kolmapäeva õhtul olid vastamisi kõigi suuremate fraktsioonide niinimetatud tippkandidaadid, kelle seast peaks selguma Euroopa Komisjoni järgmine president. Sellele debatile ja kandidaatidele oleme pühendanud ka tänased välisküljed.

Nagu ikka on kõige teravamalt võistlustules kolme suurima fraktsiooni esindajad: sakslane Manfred Weber Euroopa Rahvaparteist, hollandlane Frans Timmermans sotsialistide seast ning taanlanna Margrethe Vestager liberaalide ALDE fraktsioonist. Viimane, kuhu kuuluvad Eestist ka Reformierakond ja Keskerakond, on tegelikult välja pannud hulga rohkem kandidaate. Nende seas ka Eesti euroskeptikute poolt vihatud belglane Guy Verhofstadt.

Valimispäeva eel pole aga lõpuni selge, kellest liberaalide fraktsioon päriselt moodustub, sest Euroopa tugevaim tsentristlik jõud ehk Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni poliitiline liikumine pole siduvat liitu loonud. Niisamuti pole kindel, kas üksnes europarlamendi kogemusega Weber kannaks liikmesriikide silmis Euroopa Komisjoni presidendi ameti välja ning kas muidu populaarne Timmermans sotside eeldatavasti kesise valimistulemuse tõttu üldse reaalselt konkurentsi saab pakkuda.

2014. aastal rakendunud süsteemi järgi saab ameti europarlamendi suurima fraktsiooni tippkandidaat, kelleks oli toona konservatiiv Jean-Claude Juncker. Ehkki Euroopa südamest, on Juncker luksemburglane – seega ohutust väikeriigist. Weber on aga baierlane, mis tähendab, et Saksa mõjuvõimu pelgavate pealinnade jaoks ei pruugi see vastuvõetav olla.

Kas see on üksnes revanš riigikogu valimiste eest või on meile oluline, kes ja missugust poliitikat europarlamendis ajavad?

Nõnda sahistatakse nii mõneski eurokoridoris, et sama süsteemiga ei pruugi seekord uus president ametisse saada. Ka Ülemkogu eesistuja Donald Tusk on nii vihjanud. Otsustusprotsess võib liikuda otsesemalt liikmesriikidesse ning peale võib jääda hoopis kõigi teine valik, nagu Euroopa Liidus ju alatihti juhtub. Selleks võib olla näiteks Euroopa-poolne Brexiti pealäbirääkija Michel Barnier – karastunud diplomaat, kes on suutnud viimaste aastate jooksul hoida mandrieurooplased brittide vastu ühise löögirusikana.

Kogu protsess on seega lahtine. Kas europarlamendis jätkab suur konservatiivide-sotsialistide-liberaalide koalitsioon? Või suudavad vasakpoolsed omaette jõuks tõusta, nagu sooviks Timmermans? Ja kas euroskeptikuid seob miski ka pärast valimisi?

Mida ja keda me Eestis õigupoolest valime? Kas see on üksnes revanš riigikogu valimiste eest või on meile oluline, kes ja missugust poliitikat europarlamendis ajavad?

Lisaks valimistulemusele on huvitav jälgida, kui suureks kujuneb valimisaktiivsus – protestivalimised või mitte. Viie aasta eest oli see 36,5 protsenti, kuid tuliseks kiskunud poliitruum annab alust ennustada enamat. Ametlik valimispäev on juba nädala pärast pühapäeval.