Õdedest on suur tugi kroonilistel haiguste jälgimisel

Usaldus õdede vastu on Anneli Kannuse sõnul aastatega kasvanud ja tema sõnul on suurepärane, et õdede magistriõpe on olemas nii Põhja- kui Lõuna-Eestis.

“Meil on tervishoiutöötajaid väga vähe, võrreldes Euroopa tervishoiutöötajate suhtarvuga,” on õdedel keeruline oma töökoormuse tõttu töölt ära saada ja õppima minna.

Iseseisvad vastuvõtud pole ainult pereõdedel, vaid näiteks ka diabeediõde või südameõde. “Küsimus pole sellest, et me ei tahaks lasta patsiente arsti juurde, vaid kui meil on vananev ühiskond ja kroonilisi haigusi järjest rohkem, siis me peame mõtlema, kuidas reaalselt võimaldada parimat võimalikku tuge, nõustamist ja ravi. Siin kindlasti on õdedel oma roll kanda,” viitas Kannus pikkadele ravijärjekorda.

Küsimus pole sellest, et me ei tahaks lasta patsiente arsti juurde, vaid kui meil on vananev ühiskond ja kroonilisi haigusi järjest rohkem, siis me peame mõtlema, kuidas reaalselt võimaldada parimat võimalikku tuge.

Ta tõi näite, et kui inimesel on näiteks kõrgvererõhutõbi ja võimalus õega oma tervisemuresid arutada, tunneb ka patsient end turvalisemalt.

Kannus rõhutas, et kindlasti jääb arstile kogu diagnoosimise ja ravimise protsess. Õe juurde satub patsient siis, kui on enne arsti juures ära käinud ja arst on määranud ravi ja patsient on saanud näiteks kroonilise haiguse diagnoosi.

“Ta peab õppima selle kroonilise haigusega igapäevaselt toime tulema ja elama. Ta vajab regulaarseid tervisekontrolle, on vaja vaadata, kas ravi toimib, kas näitajad on korras ja millised probleemid tal on,” tõi ta näiteid olukordadest, kus õde saab patsienti aidata.

Kui mure ületab õe pädevuse piire, on just õde see, kes Kannuse sõnul kutsub arsti appi või saadab selle patsiendi eriarstile.

Kuula saadet siit.