Arved Breidaks: olümpiale igaüks ei pääse

Arved Breidaks
, reporter
Copy
Arved Breidaks 
Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Eelmisel nädalal selgus, et selgi korral ei pääse kõik rahvatantsijad suvisele üldtantsupeole esinema, täpselt nõnda, nagu ka kõik koorid ei saa võimalust laulukaare all, pisaratega võideldes, «Mu isamaa on minu arm» laulda. Ning taas kord tõusis küsimus, millist laulu- ja tantsupidu me tegelikult vajame.

Tantsu- ja laulurahva emotsionaalne laetus on võrreldes eestlaste keskmise tunnete nivooga küllap mõnevõrra suurem. Sestap järgnes tantsupeole sisse saanute nimekirjade avaldamisele oodatav ja täiesti arusaadav pettumuse puhang nendelt, kes kvalifikatsiooni ei läbinud. Me ju püüdsime! Me ju tegelikult oskame! Kuidas selgitada kõike lastele, kes suure eesmärgi nimel pingutasid, kuid selleni ei ulatunud? Miks lahutatakse rahvatantsust lust ja rõõm?

Muidugi püüavad kõik trupid ette võetud tantsud võimalikult hästi selgeks saada, selles pole kahtlustki. Paraku, nagu spordiski, tulevad ühtedel asjad paremini välja ja teised peavad loodetud medali asemel leppima kohaga teises kümnes. Mitte et nad halvasti teeks, lihtsalt keegi oskab veel paremini. Otsustavad pisiasjad: kogemused, andekus, treeneri oskused, kuid eelkõige töö, töö ja veel kord töö.

See kehtib ka rahvatantsus, koorilaulus või tegelikult mistahes muul elualal. Ka olümpiamängudele, kus pidavat kehtima põhimõte, et tähtis pole võit, vaid osavõtt, pääsevad ikkagi tippatleedid. Isegi kui kritiseerida, et moodsad olümpiamängud on oma algsed ideaalid vaat et minetanud, on tegemist globaalse spordisündmusega, mis jõuab sadade miljonite inimesteni. Ja publik tahab seal näha maailma tipptaset, gigantide heitlust – mitte spartakiaadi.

Mitte et nad halvasti teeks, lihtsalt keegi oskab veel paremini.

Üldtantsupidu on Eesti tantsurahva oma olümpia. See on sündmus, kus publik peab saama parima võimaliku etenduse, mille meie tantsujuhid on suutnud välja mõelda. Peab olema koht, kus saame näha oma rahvatantsu tippesitust.

Kuidagi ei saa aga öelda, et lust ja rõõm rahvatantsust sel põhjusel lahkuks. Rahvatantsu hakkab inimene harrastama ju eelkõige mitte eesmärgiga pääseda Kalevi staadionile, vaid et elada omal viisil seltsielu ja tegeleda tervisele kasuliku hobiga. Pääs üldtantsupeole on sealjuures murel torditükil, mis ärgitab truppi pingutama.

Sestap leian, et nii laulu- kui tantsupeo kvalifikatsioonivoorudega pole lahti midagi. Need peod on meie ühtsustunde allikad, kuid need pole ainsad, kus koos tantsida või laulda. Tuleb olla rõõmus, et meil on konkurents tantsupeole nii esinejate kui ka publiku hulgas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles