ARVUSTUS ⟩ Millest mõtleb meremees kodu poole seilates? (1)

Meresõidu võib kiim väga kurnavaks muuta. Noored mehed pannakse laevale pikkadeks kuudeks. Lisaks partneri puudumisele kummitavad veel koduigatsus, raske ja eluohtlik töö ning keskkonna erakordne monotoonsus. Kogu mereloleku aja ei näe laevurid muud kui taevast, silmapiiri ja soolaseid laineid. Meri on loodusstiihiatest kõige minimalistlikum ja absurdsem; pole ime, et pikaajaline lainetel viibimine tekitab kummalisi fantaasiaid ja kinnismõtteid. Merega seotud müüdid ja kujutlused illustreerivad meremeeste igatsusi koloriitselt: merineitsid, näkid ja sireenid, laevade ja tormide nimed, vöörtäävi kujud – kõik kujutlused keerlevad meremütoloogias naise ümber ja lõbumajadesse pääseb suurtes sadamates otse kailt.

Madalmaade kunstniku, virtuaalarhitekti, ooperilavastaja ja filmirežissööri Saskia Boddeke näitus «Seks ja meri» Tallinna Lennusadama meremuuseumis koondab ühte väljapanekusse suure osa meremehiste igatsuste spektrist. Kirjad naisele ja pruutidele, meremütoloogiaga seotud kummalised suveniirid, santsukastid oma eriskummaliste sisudega, laevaapteekidest pärit suguhaiguste ravivahendid, romantiliste purjelaevade maketid ning intervjuud meremeestega bordellidest ja igatsusest... Mere ääretut absurdi portreteerivad hiiglaslikud soolase vee flakoonid, mis on märgistatud koordinaatidega, kustkohast ükski veeproov ammutatud on.

Saskia Boddeke on loonud üliemotsionaalse ja vaimuka kujutlusruumi, kus kõik komponendid kokku tekitavad intrigeeriva ja hüpnootilise meeleseisundi.

Kõige kummalisemaks ja efektsemaks eksponaadiks on installatsioon «Kiri pudelis» – hiigelsuur riiulsein, täis laotud tuhandeid pudeleid, mis on täidetud sentimentaalsete mälestusesemetega. Meremeeste komme purjelaevamakette pudelitesse toppida on üks grotesksemaid käsitöövorme, mida ma tean. Boddeke installatsioonis võimendub grotesk veelgi, sest meheliku rohmakuse ja fallilisusega seostuvatesse pudelitesse on mahutatud läbinisti naiselik maailm: armastuskirjad, kuivatatud lilleõied, roosad lindid ja tillukesed nukud. Mastaabiefekt – sest isegi vesilennukite angaari mahtudega võrreldes on riiulseina gabariidid tohutud – võimendab igatsusmaailma absurdsust veelgi.

Tänu KOKO arhitektide julgele kujundusele on Tallinna Lennusadama meremuuseum üks silmapaistvaid põhjamaade muuseume. Niivõrd intensiivses keskkonnas on väga raske silma paista efektse näitusekujundusega. Saskia Boddeke saab sellega aga mängeldes hakkama. Ta on loonud üliemotsionaalse ja vaimuka kujutlusruumi, kus kõik komponendid, valguse- ja helikujundus, paljudel ekraanidel jooksvad videoteosed, Second Life ning ruumilised installatsioonid tekitavad intrigeeriva ja hüpnootilise meeleseisundi. Detailide läbimõeldus ja viimistletus on muljet avaldavad, isegi videoekraanid on pingutatud mitte tehniliste rakiste, vaid kaheksakandiliste poleeritud väärispuidust mastipuude raamistusse.

«Seks ja meri» on Läänemere muuseumidega seotud piirideülene jätkuprojekt, mis sai alguse koostööst Rotterdami ja Stockholmi meremuuseumidega. Seda on eksponeeritud veel Kotka ja Helsingöri muuseumis ning nüüd on omakorda Tallinna jõudnud. Reisides näitus pidevalt teiseneb, sest Boddeke kasutab iga kord paikkondlikke arhiive ja kollektsioone ning teeb koostööd kohalike kunstnikega. Näiteks üüratu suure kollektsiooni soome tüdrukute kirju ühele Hiiumaa meremehele on kalligraafiliselt ümber kirjutanud Tatiana Jakovleva ja Nestor Ljutjuk Ukraina kultuurikeskuse kalligraafia töötoast. Installatsioon «Kiri pudelis» loodi aga spetsiaalselt Tallinna väljapaneku jaoks, varasematel näitustel seda ei ole olnud.

Vormiliselt meenutab näitus äravahetamiseni Peter Greenaway loomingut, eriti tuletavad seda meelde väga spetsiifilised nummerdatud loetelud, poolläbipaistev topeltprojektsioon videoteostes, eri tegevuste üheaegne hargnemine ja barokne koreograafia isegi liikumatute objektide puhul. See kõik võib tekitada küsimusi epigoonlusest, mis osutub lähemal vaatlusel aga täiesti kohatuks. Boddeke ja Greenaway on tihedat koostööd teinud 1996. aastast saadik ja neil on kahe peale ühine produktsioonifirma Luperpediafoundation.

Tänapäeval on väga paljude mastaapsete kunstiprojektide taga suured koostöögrupid ja signeeriv kunstnik on pigem midagi brand’i-sarnast. Täiesti võimatu on öelda, kas üks või teine stilistiline komponent pärineb Greenawaylt endalt või mõnelt ta kaasautorilt, ja on enam kui kindel, et paljud greenawaylikud jooned pärinevad just nimelt Saskia Boddekelt. Pole parata, et Michael Nymani helilooming seostub esimestest kõladest kohe Greenawayga, ehkki viimane ei ole Nymani partituuridesse ühtegi nooti kirjutanud.

21. sajandil oleks sobiv aeg välja kasvada valgustusaegsest üksiku geeniuse müüdist ning ära harjuda mõtetega koostööst, resonantsist ja kultuurilistest risoomidest. Tänapäeva innovatiivses ruumis ei ole isoleeritud geeniustel suurt midagi teha – mastaabid ja probleemistikud on selleks liiga suureks paisunud. Ükskõik mis mulje meile võib jäänud olla, aga maandatavaid kosmoselaevu ei mõtle välja ega ehita mitte Elon Musk, vaid tema hiigelfirma SpaceX koostöös sadade NASA ja muude eksperimentaallaboritega. Tehisintellekti ei ehita tänapäeval mitte doktor Frankenstein ega isegi mitte kolm koolipoissi kusagil oma isa garaažis, vaid tõenäoliselt sünnib ta hiigelvõrgustikes isetekkeliselt.

Ma ei taha öelda, et Greenaway või Elon Musk oleksid tähtsusetud, visionääride ja dirigentidena on nad sama tähtsad kui kapten laevas, aga ei maksa kaptenit ja laeva omavahel segi ajada. Saskia Boddeke on oma suurepärases laevas kahtlemata kapten, aga tema meeskonna tiitrid võtavad enda alla kaks pikka tulpa. Ainuüksi installatsiooni «Kiri pudelis» tegemiseks palkas Boddeke endale Eestist 35 assistenti.

Mis meisse endisse, meie eestluse ideesse puutub, siis juhul kui me ennast erilisuse ja isoleerituse kinnisideedest puhtaks ei pese, ei suuda me nüüd (ega ka tulevikus) midagi suurepärast korda saata, vaid kleepume aina kõvemini kolkluse higistesse kaenlaaukudesse.