Väikese tüdruku suured edusammud viivad unistuste täitumise poole

Milde Lisbethil on diagnoositud geenimutatsioonist tingitud spinotserebellaarne ehk 5. tüübi ataksia, mille avaldumist lastel loetakse haruldaseks. Teisisõnu: tal on väikeajukahjustus, mistõttu puudub tal tasakaal, on halb motoorika ehk käe- ja silma koostöö ning kõnehäire.

Milde on väga tubli ja õpib iga päevaga aina uusi asju ise tegema. Pere on positiivselt meelestatud ning püüab leida meetodeid ja vahendeid lapse arengu soodustamiseks.

Eelmise aasta detsembris leidis Tõrva kirik-kammersaalis aset MTÜ Usun Headusesse korraldatud heategevuskontsert «Usun inimeste headusesse». Lapse toetuseks astusid üles džässtrio Manfred, Nele-Liis Vaiksoo ja Rolf Roosalu.

«Eks me elame oma tavapärases igapäevarütmis: kodu-teraapiad-lasteaed/töö-kodu,» räägib ema Ilona Reiljan, kuidas neil vahepealne aeg pärast heategevuskontserti kulgenud on. «Talvel kimbutasid peret küll hooajalised viirused. Mina sain tunda ka erivajadusega lapse tõstmisest tulenevaid kõrvalmõjusid: minu enda randmetes tekkis põletik, mistõttu oli lapse tõstmine mitu nädalat raskendatud.»

Areng kulgeb tõusujoones

Jaanuaris käisid nad Tallinna lastehaiglas taastusravil, kus lisaks ravile hinnati ka Milde Lisbethi arengu hetkeseisundit. «Praegu on erialaspetsialistid ja neuroloog Milde füüsilise arenguga väga rahul, sest see kulgeb pidevalt tõusujoones,» lausub ema. Kuna aga lapse vaimses ja keelelises arengus on mahajäämus, otsustas pere ühiselt spetsialistidega, et sel aastal ta veel kooli ei lähe ning saab nautida täiendavat lasteaia-aastat.

«Lisaks oleme käinud ka kahel teraapiakuuril Rootsi terapeudi Jane Greeni juures. Kui jaanuaris toimunud kuuril heategevuskontserdist rääkisin, oli ta väga liigutatud eestlaste kogukonnatundest. Nii et ka tema poolt suured tänusõnad,» räägib ema.

Nii on tüdruk otsustanud, et tema enam käpuli eriti ei kõnni – ikka kõnniraamiga või seintele toetudes.

Mai lõpust ootab Milde Lisbethi ees kahenädalane taastusravi Haapsalu neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses, seni aga käib tüdruk iga nädal füsioteraapias ja kõnnirobotis. Lisaks taotles pere Mildele ka Euroopa regionaalarengu fondist kodukohandust, et tüdruk saaks rohkem iseseisvalt toimetada.

«Kui mainida olulisi muutusi, siis väga suur areng on see, et Milde Lisbeth soovib aina rohkemate asjadega ise hakkama saada,» ütleb Ilona Reiljan.

Nii on tüdruk otsustanud, et tema enam käpuli eriti ei kõnni – ikka kõnniraamiga või seintele toetudes (aga kui on väga kiire, siis on käpuli liikumine eelistatud). Samuti proovib nüüd ise tualetis käia kõrvalabita – vahel tuleb see tal väga hästi välja, kuid paljudel kordadel ta siiski küsib abi.

Harkkeppidega käimine ja rattasõit

Lisaks hakkas füsioterapeut Milde Lisbethi harjutama harkkeppidega käima ning ka tavarattaga (küll abiratastega) sõitma. Praegu on need tema jaoks väga suured katsumused ning ema sõnul on näha, et ta on väga motiveeritud: «Sest nii näeb ta ju teiste laste moodi välja, see on aga talle nii oluline.»

Pere sõnul on mullu detsembris korraldatud heategevuskontserdist ja saadud toetusest olnud väga suur abi.

«See rahasumma, mis kogunes, oli ikka väga suur. Ilmselt nii tänavu kui ka osaliselt järgmisel aastal me ei pea muretsema teraapiakuuride raha pärast,» tunnistab ema. «Seega veel kord suur-suur tänu kõigile, kes Milde Lisbethi toetasid. Oleme väga tänulikud. Lisaks tundub mulle, et tänu sellele kontserdile ja veel ka teistele samalaadsetele üritustele muudame ühiskonna arusaama ja mõtlemist erilistest inimestest, lastest.»

Milde Lisbethi kõige suurem unistus on ühel päeval ise omal jalal kõndida ja tantsida. Ja veel tahaks ta saada ajakirja esikaanel naeratavaks modelliks, priimabaleriiniks või lauljaks. Ta ise on veendunud, et ka tema loomulik sarm, ilu ja pikad blondid juuksed aitavad sellele kaasa.