Yana Toom: omletist enam mune ei saa (33)

Eile täitus Eestil 15 aastat Euroopa Liitu kuulumist. Kuidas seda tähistasite?

Ei tähistanud. Ma tähistasin eile töörahva püha.

Kuidas?

Käisin Vabaduse väljakul, pidasin sütitava kõne, sain kõva aplausi, meeleolu oli seal väga hea. Siis olid kohtumised valijatega.

Mis teie kõne põhisõnum oli?

Euroopa Liit on esimest korda ajaloos ette võtnud sotsiaalse ebavõrdsuse likvideerimise. Mina olen olnud selle suure töö väike mutrike, mul on väga hea meel, et asi hakkab liikuma. 2017 võeti vastu sotsiaalsete õiguste sammas, seal on 20 põhimõtet, ja mõningad neist puudutavad tööinimeste õigusi.

Mäletate seda päeva, kui Eestis oli ELi astumise referendum?

Päev pole meeles, aga kogu see sümboolika, arutelu on meeles muidugi.

Kuidas te tookord hääletasite?

Olin tookord Vene kodanik, ma ei hääletanud.

Keskerakond võttis tol korral Euroopa Liidu vastase hoiaku. Missugune oli seis 2009, kui teie erakonda astusite?

Mingisuguseid kahtlusi siis ei olnud. 2004 olin suure venekeelse lehe peatoimetaja ja ma ei ole nõus, et Keskerakond oli vastu. Keskerakond pigem ei võtnud seisukohta. Ühed olid rohkem poolt, teised pigem vastu, ei saanud öelda, et erakond tervikuna oli poolt – aga ka mitte vastu. Pigem äraootaval positsioonil.

Kui te ise oleksite saanud hääletada, kuidas hääletanuksite?

Muidugi poolt.

Mida on need aastad euroliidus Eestile andnud, kas nad on ka midagi võtnud?

On ka võtnud, aga rohkem andnud. 2004–2016 saime kuue miljardi euro võrra rohkem raha kui tagasi maksime. Kaotanud oleme inimesi. Eesti inimesed nagu ka teiste liikmesriikide vaesemad inimesed otsivad ikkagi kohta, kus palgad on kõrgemad ja paremad sotsiaalsed garantiid. 75 000 eestimaalast töötab välismaal, lõviosa ELi liikmesriikides. Meil on vana ühiskond, palju pensionisaajaid ja vähe maksumaksjaid, ja see on kõigi noorte liikmesriikide probleem.

Ehk siis tööjõu vabal liikumisel on ka negatiivne mõju?

See pole ainult minu hinnang, seda on meie demograafiast näha. Ma olen suur Euroopa Liidu ja ka vaba liikumise fänn. Aga kus on see piir, mil vaba liikumine muutub emigratsiooniks? Sellest keegi ei räägi, aga nii see tegelikult ju läheb. See on paslik koht avada topeltkodakondsuse arutelu. Inimene läheb näiteks Saksamaale tööle, töötab seal kaheksa aastat, mingil hetkel taotleb ta Saksa kodakondsust ja loobub Eesti omast, see ei ole meile üldse hea.  

Kas Eestil võib olla ELile alternatiivi ja kui, siis missugust?

Ega omletist enam muna ei saa. Me oleme ELi liikmesriik ning mulle ja minu valijatele see sobib.

No esimene asi, mida uus valitsusliit kinnitas, on jäämine ELi ja NATOsse, see tähendab, et lahkumise võimalus oli vähemalt teoreetiliselt kõne all.

Valitsus moodustati sellise surve all, et nad lihtsalt pidid seda välja ütlema, seda tehti ja see on ka igati õige. Skeptikud küsisid, kas tõesti oli vaja seda kirja panna, see on ju iseenesestmõistetav – aga päev enne seda ei olnud see iseenesestmõistetav. Et see üle kinnitati, on tore.

Üks EKRE minister sai just ametisse, järgmisel päeva pidi peaminister Jüri Ratas viima Kadriorgu tema tagasiastumispalve. Mida see tähendab Keskerakonnale kui praeguse valitsuse peaministriparteile?

Eks me näeme ju reitinguid. Keskerakonna reiting ju – kuidas ma nüüd viisakalt ütlen – tõusuteel ei ole.

Reitingu langus tuli juba valitsuskõnelustega, aga räägime Marti Kuusiku juhtumist.

Siin on kaks asja, mis teevad mind ettevaatlikuks. Ma suhtun EKREsse väga halvasti. See seltskond ei meeldi mulle. Ma olin selle koalitsiooni vastu. Aga meil on süütuse presumptsioon, praegu toimub selle eiramine. Teine asi: kas tõesti iga naine, keda abikaasa peksab, peab tõesti ootama helget päeva, mil abikaasast saab minister? See asi on aastatetagune ja mitte keegi pole talle abi osutanud. Nüüd hüppasid kõik välja ja hakkasid karjuma: «Vaene Karin!» Siin on sulle korter, raha, nõustaja – kus te varem olite?

Süütuse presumptsioonist rääkis ka siseminister Mart Helme, kes ütles, et tema ees seisab nüüd ülesanne taastada põhiseaduslik kord. Ma näen teil siin Helmega ühisosa tekkimas.

See on ajakirjanike lemmiktrikk. Kui ma räägin midagi, mis kattub juhtumisi Putini jutuga, siis ma olen tema ühel meelel jne. No juhtus nii, et Mart Helmel oli kord elus ka õigus. Mis puutub tema plaanidesse midagi muuta: siseministeerium on paras hakklihamasin, tal ei saa olema lihtne midagi pea peale pöörata.

Kas Jüri Ratas oleks pidanud üldse Marti Kuusiku kandidatuuri aktsepteerima ja laskma tal ministriks asuda?

Mõistagi ei hakka ma hukka mõistma seda, mida Ratas tegi. Ma arvan, et ta tegi kõik õigesti. Ta sai ilmselt mõne tunni või päeva enne teada sellest, mis on ees. Kindlasti uuris ta seda politseist, aga ühtegi avaldust ju ei ole, ja seda kirjutavad ka kõik lehed. Ühtegi õiguslikku jälge ei ole. Endise ajakirjanikuna tahaksin saada vastust küsimusele: mida te ootasite? Kui te tahtsite inimest aidata, oleks pidanud selle varem välja käima, mitte ootama ametisse kinnitamist.

Kuidas hindate Ratase, kahe Helme ja Kuusiku ühist telefonikõnet Kuusiku endisele naisele, kes kinnitas, et mingit vägivalda ei ole olnud?

Ma juhtumisi tean, mis on perevägivald. Ükski ohver ei ütle (sellises olukorras - VK) kunagi «jah», ta ütleb «ei». Niipalju, kui ma lugesin meediast – Jüriga pole ma sel teemal suhelnud – see kõne oli tema endise abikaasa initsiatiiv.

Ohver pöördus nelja ministri poole: palun, helistage mulle, et ma saaksin kinnitada neljale võimu tipus olevale mehele, et midagi sellist ei ole juhtunud?

Ma ei tea, kuidas see asi oli. See näeb välja, jah, päris… Kuigi ma saan aru ka neist inimestest, kes istusid seal ruumis. Mis sa teed, jooksed välja, ütled: ei, pole vaja? Aga ta juba helistab, juba on valjuhääldi peal. Kuidas reageerida? See on puhtinimlik segadus. Kes pole sellega kokku puutunud…

Ma ei räägi naise reaktsioonist, vaid nelja võimu tipus oleva mehe initsiatiivist helistada…

Ma ei tea, kes helistas ja kelle initsiatiiv see oli, ja teie ka ei tea. Väidetavalt oli see Kuusiku initsiatiiv.

Mis teie oleksite teinud, kui te oleksite olnud peaministri asemel?

Ma ei oska ennast panna sellesse olukorda. Naisena saan ma aru, et see kõne pole usutav. Kui oli, siis kinnitab ta muidugi, et ei olnud. Naine pöördub politseisse siis, kui ta on saanud peksa 36 korda. See on statistika.

Ma ei pea ikkagi üldse silmas naise reaktsiooni, vaid fakti, et neli tipp-poliitikut sellise kõne tegid.

Mina ei ole nõus sellega, et neli poliitikut tegid kõne. Kõne tegi üks.

Ja teised tolereerisid sellist käitumist.

Mind ei olnud seal, ma ei tea. Äkki nad üritasid käe ette panna. See, mida teie kirjeldate, näeb välja erakordselt nõme. Kas see nii tegelikult oli, me ei tea.

Ütlesite, et teil on kokkupuude perevägivallaga. Kas olete nõus sellest rääkima?

Ma kasvasin üles väga vägivaldse isaga. Kõik, rohkem ei räägi.

Ajakirjanikud arutlevad omavahel, kui palju häbi mahub Jüri Ratase sisse. Mis te arvate, kui palju mahub?

Ma ei lähe selle aruteluga kaasa. Jüri on väga siiras inimene, väga hästi kasvatatud inimene. Ta on praegu olukorras, kus ta peab aeg-ajalt vabandama igasuguste asjade pärast, mida räägivad tema – ma pean ütlema, meie – koalitsioonipartnerid. Aga see on elu. Võib-olla midagi muutub, võib-olla ei muutu. Võib-olla mingi hetk viskab üle. Ma loodan ikka parimat.

Kui pikka elu ennustate sellele võimuliidule?

Neli aastat.

Mida võis Mart Helme silmas pidada, kui ta rääkis põhiseadusliku korra taastamisest. Reformierakonnas kuuldi seda kui riigipöörde kavatsust, kuidas teie kuulsite?

Siin te panete mind jälle kahvlisse. Ka mina rääkisin omal ajal, et kapo täidab poliitilist eesmärki – kui mind pandi kapo aastaraamatusse ja ma pidin kohtus käima, võitsin ka. Pärast seda lõppes selline praktika, kus see aastaraamat oli häbipost. Kodanikuna, tavainimesena võib seda rääkida, aga ministri vastutus muudab seda, ja loodame, et see ime juhtub ka Mart Helmega.

Ametisse astudes jõudsid rahvusvahelisesse meediasse mõlemad Helmed oma «hea tuju märgiga, mida tõlgendatakse ka valgete ülemvõimu sümbolina. Mida see Eesti kohta räägib, kuidas vaadatakse Eesti arengutele europarlamendis?

Mulle jäi Facebookis sama žestiga hiljuti silma Andrus Ansip, ei mäleta, kes postitas. See pole mingi erakordne žest ja vahel kasutatakse žeste, mille tähendust me lõpuni ei tea. Eile kirjutas Politico, et siin on toimumas mingisugune paremradikaalne pööre. Aga tuleme koalitsioonilepingu juurde: me ei tolereeri ksenofoobiat, vihaõhutamist, oleme ELi ja NATO liikmesriik. Üksi asi on see, kuidas see seltskond välja näeb, teine see, mis on pandud paberile ja mis on täitmiseks.

Nii et Politico esitus on ekslik?

Ta ei ole ekslik, aga ma ei tea, mis hakkab toimuma. Ei jää muud üle kui loota parimat. See valitsus on paigas, ega me ei paki iga kord pärast valimisi kohvreid ega lahku riigist. Selle asja nimi on demokraatia. Neil on sada tuhat valijat. Sõitsin valimiskampaania raames läbi kogu Lõuna-Eesti. Ma nägin inimesi, kes väga toetavad seda koalitsiooni. Ma arvasin, et need inimesed on väljamõeldis, aga ma nägin tervet saalitäit, kes on väga õnnelik, et Reformierakond saadeti opositsiooni. Nad on olemas.

Teie olete koalitsioonikõneluste faasis Mart Helmele peale hüpanud, et muidugi olete natsid. Kas tahaksite praegu oma sõnavalikut selgitada, põhjendada või korrigeerida?

Ma ei hüpanud talle peale. Ta küsis, kas ma olen nõus talle ka näkku ütlema, et ta on nats – ma ütlesin, et muidugi olen. Tema vastas mulle, et ma olen suurvene šovinist, ja selle rõõmsa noodi peal läksime laiali. Nüüd on mul dilemma: pean lähimatel päevadel kohtuma noorema Helmega, rahandusministriga, et arutada Narva energeetikute probleeme. Kuna ma olen teda natsiks sõimanud, ei lähe see arutelu võib-olla eriti libedalt. Poliitikas peab sõnu valima, aga alati see ei õnnestu.  

Kui ta küsib sedasama, mis Mart Helme?

Nad tolereerivad retoorikat, mida ei tohi kasutada. Aga ma olen nõus Raimond Kaljulaidiga, kes kirjutas veel enne seda, kui temast sai tuline EKRE-vastane, et venelase pilgu läbi suurt vahet ju ei ole, kas Reformierakond või EKRE. Olgem ausad, ei ole ju suurt vahet. Kes ei andnud kodakondsust ega võtnud vastu ühtegi parandusettepanekut. Mina olen teinud riigikogulasena ettepaneku kriminaliseerida vihakõne, Reformierakond hääletas selle maha. Nendest tegudest pidi välja kasvama EKRE. Kui sisendada inimestele 25 aastat, et nad on naabrist paremad, siis jäävad nad seda uskuma. Ja palun – EKRE on nüüd käes. Meie EKRE pole ainult mingi Euroopa trend, see on see, mida me ise tegime kogu oma eelneva seadusandluse ja retoorikaga, mis oli muidugi viisakam. Reformierakonna sõnastuses olid määratlemata kodakondsusega inimesed Kremli-meelsed tarakanid, ja see ärritab Brüsselit palju rohkem.

Nii teie kui ka Mihhail Kõlvart oleks võinud olla Keskerakonna ministrid, kui võimuliit oleks sõlmitud teiste partnerite vahel. Missuguse ministriportfelli peale olete ise mõelnud?

Ma ei jaga kunagi laskmata ministri nahka. Reformierakonnaga läks nii, nagu läks. Suhtlesin nendega kolm nädalat tihedalt – selle üleskutse peale, et minge vajutage punast nuppu. Mul oli üks küsimus: mida saab minu valija? Mitte midagi. Enne vajuta, siis vaatame.

Millal teie ja Kõlvart valitsusse jõuate?

Mulle anti mõista, et ma olen teretulnud, aga sellesse koalitsiooni ma ei lähe. Võib-olla pole see isegi tark käik, aga sellest ei ole tolku, kui me seal kogu aeg kakleme.

Tegelikult ongi teil ju rahaliselt kasulikum jätkata europarlamendis. Olete tunnistanud, et ei säästa oma 6500-eurosest palgast mitte midagi, 4500 kontorikuludeks peale selle. Rääkisite ka, et teist sõltub materiaalselt 14 perekonna ja suguvõsa liiget. See oli niisiis ikkagi pragmaatiline samm, mitte õilis kavatsus jätta valitsusse minemata?

Kui ma oleksin läinud riigikokku, oleksin endale ette valmistanud pehme maandumise juhuks, kui ma põrun valimistel – mis võib ju juhtuda.

No ühe koha Keskerakond ikka saab.

Eelmisel korral valiti mind europarlamenti nimekirja viimaselt kohalt, esinumber ei tähenda midagi.

Avatud nimekirjad.

Need on ainukesed õiglased valimised Eestis, europarlamenti pääseb see, kes saab kõige rohkem hääli. Kas see on Yana Toom, ei tea keegi. Võib-olla on see Anneli Ott.

No see ei ole tõsine jutt.

Ma saan aru. Aga sellegipoolest,  esikoht ei ole tähtis. Mulle meeldis väga, et mainisite kontorikulusid. Ma olen ainuke EP liige Eestist, kes kasutab seda raha selleks, et büroo oleks päriselt avatud ja töötaks. Süüdistada mind omakasupüüdlikkuses ei ole mõistlik. Iga päev töötab üheksast seitsmeni kolm inimest. Selle raha eest ma saaks endale osta juba hubase majakese Hispaanias, mida ma pole teinud.

Nimetasite tookord Äripäeva raadiosaates 14 inimest, kes teist materiaalselt sõltuvad. Kui palju on neid praegu?

Kõik on elus, tänu jumalale. Nad saaksid muidugi ka ise hakkama, nad pole abitud. Neil on lihtsalt väga suur pere, mul on lapsed, lapselapsed ja veel üks lapselaps tulemas. Nad ei sure ära, kui ma jään töötuks.

Kuivõrd ikkagi oli raha teie otsuse argument?

Kui ma läheksin riigikokku, saaksin kuue kuu jooksul summa, mis on mu praeguse ja riigikogu palga vahe. Mu hea kolleeg Ivari Padar saab praegu faktiliselt europarlamendi liikme palka.

Riigikogus oleks teil ka lihtsalt igav.

Jah, ma olen seal juba olnud. Lihtliikme koht mind eriti ei huvita, it is not my cup of tea.

Käisid jutud, et Keskerakonda tahetakse ALDEst välja heita. Palju sel tõepõhja all on?

See tahe muidugi oli. Juhtkonna tasemel pole seda arutatud. Aga mõned liikmed olid ikka hämmingus, ja eks Reformierakond teeb ikka usinasti tööd ka, nemad üritasid seda lobida. Sellest muidugi midagi välja ei tule, ALDE on väike fraktsioon ja ükski väike fraktsioon ei saa endale lubada välja visata erakonda, millel on peaminister ja volinik ja kes kinnitab, et me oleme ELi liikmesuse poolt.

Te ise olite just üks neid, kes Guy Verhofstadti poole pöördus, et kirjutataks see kiri Jüri Ratasele?

Ei vasta tõele. Me arutasime muidugi valimistulemusi, mina olin väga mures ja tema oli väga mures. Mida ma teen, küsis Guy. Helista, ütlesin ma. Ta helistas Jürile mitu korda, ei saanud kätte. Et ta kirjutab kirja, seda ma ei teadnud, ja ma pole ka seda lugenud. Minu jaoks on peamine küsimus, kes selle meediasse lekitas. Kui seda tegi Verhofstadt, on see imelik, kui seda tehti siinpool, on see arusaamatu.

Miks ei võinud see kiri avalikuks saada?

Ta võis, aga reeglina seda ei juhtu. See on tavapärane erakonnasisene suhtlus.

Enamasti neid parteisiseseid kirju ju selleks kirjutataksegi, et neid meediasse paisata.

Ei, kui ma tahan midagi lekitada, siis muidugi saadan ma selle partei listi.

Te peate silmas siis persoonide omavahelist suhtlust?

See oligi persoonide omavaheline suhtlus. Kuidas on võimalik, et see on ajalehes?

Mina ei imesta, kuid imestan, et teie imestate.

No ma olengi rumalukene.

Ma pean silmas, et te olete nii kogenud poliitik. Milleni võiks viia paremäärmuslaste koondumine Euroopas, missugune mõju võiks sel olla Euroopa tulevikule ja Eestile?

Väga halb. Need inimesed ei ole väga koostööaltid. Oli Farage’i ja Le Peni fraktsioon, nemad ei teinud koostööd. Nüüd üritatakse sellest üle saada, mis on absurdne, kui tahetakse laiali minna. Aga see tahe on olemas ja ilmselt saadakse sellega hakkama, aga nii hästi ei lähe, et nad suudaksid seekord paralüseerida europarlamendi ja Euroopa Komisjoni tööd.

Aga vaatame ühe tsükli ettepoole.

On õigus nendel – kuigi mulle on see vastuvõetamatu –, kes ütlevad, et väga hea, et võtsite EKRE valitsusse. Sest järgmine kord oleksid nad saanud 40 kohta riigikogus – kui lasta neil veel neli aastat opositsioonis karjuda.

Varem olite nii poliitikute seas kui ka avalikkuse silmis enfant terrible, kes käivitas automaatseid reaktsioone. Siis äkki muutusite paljude silmis liberaalsuse eestkõnelejaks. Kui suureks liberaaliks ise end peate?

No 1.86 olen.

Aga mõõdame poliitilises mõõtkavas.

Ma olen ikka täisliberaal. Aga majandusliberaal ma siiski ei ole, ma ei usu, et turg paneb kõik paika.

Majandusliberaal ei ole, aga mida te muidu täpsemalt silmas peate?

Iga inimene väärib võrdset kohtlemist. Mittekodanike õigused, emakeelne haridus, kõik need kaklused Reformiga. See on puhas liberalism. Ma ütlen alati Reformile, kuidas te tahate olla liberaalid, kui tahate terve rahvusrühma assimileerida.

Missugused on ideaalsed suhted Eesti ja Venemaa vahel?

Eesti-Vene suhted on väike osa suhetest, sest me oleme ELi liige. On Euroopa Liidu ja Venemaa suhted. Mulle meeldis väga see, mida tegi Kersti Kaljulaid – ma pole üldse tema fänn – selle visiidiga: ta avas ukse. Nüüd ükski Eesti minister ei karda sinna minna, enne seda visiiti oleks tema osaks saanud kuri meediapeks, umbusaldus. Mingisugune koostöö ilmselt elavneb, aga see ei muuda muidugi ELi välispoliitikat.

Pole Kersti Kaljulaiu fänn, kuulen siin etteheidet, kas sõnastaksite selle palun.

See, mida ta rääkis vene vähemuse kohta Putinile. On tark, et ta võttis ise teema üles, aga ta ei rääkinud tõtt. Ta rääkis, et kõik on valmis üleminekuks, et kõik Eesti venelased unistavad sellest, et panna lapsed eesti kooli, see ei vasta tõele.

Mida oleksite ise veel Kaljulaidi asemel teistmoodi teinud?

Mina ju tema positsioonis Moskvasse ei läheks, sest ma olen venelane. Mingit soosivat reaktsiooni ei tuleks: muidugi läheb, iga päev käib, see on ju selge! Mina ootaksin mõne aasta. Mulle presidendi roll niikuinii nje svetit, mul on teist sorti kodakondsus. Minust ei saa kunagi presidenti.

Aga millal võiks Eesti saada vene emakeelega presidendi?

Siis, kui on olemas poliitiline rahvus, ja sellest oleme väga kaugel. Kui mina räägin, et me oleme kõik eestlased, aga mõned meist räägivad vene keelt, siis saan ma peksa – nii eestlastelt kui venelastelt. See vajab veel aega.

Olete pidanud õigeks kaotada sanktsioonid Venemaa suhtes. Mismoodi peaks siis läänemaailm saama näidata, et Krimm ei ole okei, sõda Ukrainas ei ole okei?

Kui läänemaailm ei tunnistanud Balti riikide okupatsiooni, siis keegi ju elanikke ei sanktsioneerinud. Me saime reisida, küll viisaga, aga sellegipoolest. Krimmi inimestele ei väljastata Shengeni viisat, on see normaalne? Krimmi eestlased ei saa tulla Metsakalmistule oma vanavanemate hauale. On see normaalne? Mittetunnustamise poliitika võib olla palju loogilisem ja inimlikum. Ja vaadake Fidel Castrot – 60 aastat sanktsioonide all. On ta muutunud? Muidugi ei ole.

Mäletatavasti jäi Mihhail Korb ministrikohast ilma selle pärast, et ta avaldas kahtlusi NATO asjus. Teie leidsite tookord, et ta ei öelnud midagi valesti. Kuidas te sõnastaksite oma seisukoha NATO asjus praegu?

Omletist enam mune ei saa. Me oleme NATO liige ja see on ilmselt okei, aga meil on vaja Euroopa armeed. See on minu isiklik seisukoht, Keskerakond seda ei jaga. Euroopa armeed on vaja selleks, et siis me ei sõltu sellest, mis tujuga ärkas hommikul üles Donald Trump. Euroopa armee tähendab ka seda, et relvastust soetades maksab Euroopa ettevõtetele, mitte USA relvatootjatele.

Kuivõrd te usute, et see teoks saab?

Usun, et see on tehtav, ja ma näen, et ELis on olemas poliitiline tahe. See ei tähenda NATO asendamist, tuleb tekitada teine sammas NATO kõrvale.

Kohalike valimiste eel sattusite ühte punti Olga Ivanova ja Oudekki Loonega, tekkis poliitiline bänd Kolm Õde, kuidas kahe teise õega praegu läbi saate?

Oudekkiga oleme sõbrad, eile käisime koos töörahva peol. Olgaga me nii sõbrad ei ole, aga ma suhtun temasse suure huviga, temas on väga kõva potentsiaal. Ta on särav isiksus.

Alustasite oma karjääri ajakirjanikuna, olite mitme väljaanda toimetaja ja peatoimetaja, viimati Stolitsas. Kuidas on teie hinnangul praegu olukord ajakirjanduses?

Sisemine tsensuur on aina suurem, laiem ja sügavam. Palju kirjutati Vilja Kiislerist ja Ahto Lobjakast, et mis toimub. Ma ei saa öelda, et ma irvitasin, aga: iga sigadus, mida tehakse vähemustega, tehakse varsti ka teistega. Minu juures töötab Margarita Kornõševa, kes lasti Delfist lahti, sest ta olevat separatist. Kui seda tehti venelastega, ei karjunud keegi. See pidi jõudma eesti meediasse, nüüd ta jõudis, ja kõik märkasid.

Kuivõrd on ajakirjanduse ülesanded muutunud?

Kõik on vaesed, kõik on äri. Inimene peab kirjutama Euroopa Komisjonist ja pesunäitusest, see pole ju normaalne, see on klikiajakirjandus. Ilmselt on see parandamatu muutus.

2013. aastal ütlesite ilmselt oma kõige kurikuulsama tsitaadi: «Eesti keel ei saa võita. Seda räägib 900 000 inimest. See on väljasurev keel ja rahvas – selles on asi.» Mida ja kas üldse peaks midagi tegema, et eesti rahvas ja kultuur välja ei sureks?

Kaitsma peaks ajakirjandust, rohkem lugema. Paljud venelased on ära õppinud eesti keele, see on tehtav, aga kui seda surutakse peale nii vaenulikult, tekitab see vastureaktsiooni.

Andrei Hvostov, kellega koos te Süürias käisite, on teid iseloomustanud kui naist, kes ei karda mitte midagi. Kas on siiski midagi, mida te kardate?

Ei ole.

Teil on ees ilmsel veel üks aeg veel MEPina. Aga mis edasi? Missugune on teie pikaajaline plaan?

Mul ei ole veel pikaajalist plaani. Ma tahan teatud asjad ära teha: ma tahan, et Eestis oleks implementeeritud võimalikult palju asju sellest sotsiaalõigust sambast; ma tahan, et meil oleks vaba internet; ma tahan, et mittekodanikel oleks hääleõigus.