Kevadseeni leidub, aga vihma on väga vaja
28. aprill 2019, 18:00
Usinad metsas käijad on sel kevadel juba korduvalt seeni koju toonud ja neist maitsvad eined valmistanud. Paraku on pinnas kuiv ning seeneniidistik januneb vihma järele, et saaks rohkem viljakehi kasvatada.
Mulgi vallas Karksi kandis elav seenehuviline Rita Bergmann ütles, et tema alustas kevadist hooaega 13. aprillil, mil ühes kevadkogritsatega leidus varjulistes kohtades veel lund.
«Natuke seeni tõin siiski koju, päikeselisel raiesmikul olid nad päris kenakesed,» lausus ta. «Teine kord läksin 19. aprillil. Siis oli seeni juba märgatavalt rohkem ja lund märgatavalt vähem. Sain valgusküllastest kohtadest paari liitri jagu kogritsaid.»
Kolmas kord läks Bergmann seenele 27. aprillil, kuid paraku kujunes saak loodetust kesisemaks ehk kokku tuli seeni kolme-nelja liitri jagu.
«Tundub, et kevadseente aeg saab enne otsa, kui alatagi jõuab,» lausus ta. «Olukorra päästaks vaid korralik vihmasadu, mida aga kahjuks Karksi-kandi metsadesse pole jätkunud.»
Bergmann rääkis, et need kevadkogritsad, mis eelmisel nädalal kasvama said jäetud, olid kenasti kosunud ega olnud veel ära kuivanud, aga uusi juurdetulnud seeni ta ei märganud. Ka hiidkogritsaid oli vähevõitu. Mürkleid ja kurreleid ta üldse ei märganud, kuid neid ongi ta tavaliselt kogritsatest hiljem korjanud. Küll sattus saagi hulka näiteks ketas-kogritsliudik ehk liudkogrits.
«Kevadkogritsate korjamiseks parim aeg võiks minu arvates olla toomingate õitsemise ja põdrakanepi noorte võrsete ilmumise paiku. Põdrakanepi võrseid veel ei näinud, aga esimesed õitsvad toomingad olid metsaservas juba 24. aprillil. Ja kontrastiks sellele leidus 27. aprillil metsas veel viimaseid lumeriismeid, samas kui termomeeter näitas samal ajal 24 kraadi sooja,» kõneles Bergmann.
Karksi kandi seenesõber avaldas, et kevadkogritsaid käib ta otsimas liivastest männikutest või kolme-nelja aasta vanustelt raielankidelt. Eriti meeldivad kogritsate viljakehadele metsamasinate tekitatud rööpad, kui raiesmik pole veel väga rohtu kasvanud. Hiidkogritsaid vaatab ta pigem kuusemetsades, metsateede ääres, mahalangenud kuuskede juurtel või nende lähedal.
«Mürklid armastavad haabade lähedust, samuti võivad nad ilmuda koduaedadesse, parkidesse, rohtunud metsaservadesse. Kurrelid on aga hoopis niiskema metsa seened,» lisas Bergmann.
Söödavatest kevadseentest ongi kõige tuntumad kevadkogrits, hiidkogrits, liudkogrits, kurrel, ümarmürkel, kuhikmürkel ja hiidmürkel. Nende kasvuajaks on seeneraamatutes märgitud aprill, mai ja juuni. Mais ja samuti juunis tasub otsima minna kevad-võluheinikut, mis kasvab rohtunud paikades, niitudel, heinamaadel, lookadastikes, aga ka valgusküllastes lehtmetsades.
Kõik nad on maitsvad seened, aga kogritsaid tuleb enne kaks korda pikalt kupatada. Kupatamata kogritsad põhjustavad güromitriinimürgistust, mis võib lõppeda surmaga.