Nädalast jäi kõlama: Kevadine nuhtlus

Kalev Vilgats
, Pärnu Postimehe arvamustoimetaja
Copy
Foto: Andres G. Adamson

Lõppev aprill tõi kevadesooja ja -kuiva. Looduses astudes lausa krõbiseb jalge all, nii kuivad on mullused lehed ja kuluhein. Aitab pisemastki ­sädemest, kui kohe tõuseb leek. Alati ei pruugi alanud põlengut märgatagi ja kui see hoo sisse saab, on päästetöötajatel käed-jalad tööd täis, et olukord taas kontrolli alla saada.

Selle nädala alguseks oli päästeamet registreerinud kogu Eestis 538 metsa- või maastikupõlengut. Pärnumaal on sel kevadel olnud juba 60 maastikutulekahju ja eks seegi nädal andnud neid juurde. Omavalitsustest on esirinnas Pärnu linn 20 põlen­guga. Kui palju neist on süttinud tuumik- ehk tüvi-Pärnu alal, ei ole siinkirjutajale teada. Vähemalt paistab, et aastate eest painanud põlengud rannas, mida süütasid kuivas kõrkjastikus igavlevad poisikesed, ei ole (praegu) probleem. Vaadates aga tuleohtlikku Ülejõe-poolset kallast, ei ­võta minu pea, miks talvel jääga ei võiks jõe kaldalt kuivanud kõrkjaid maha niita, et kevadel ei oleks juhuslikult puhkenud või ­sihilikult hakatatud tulel põletusmaterjali.

Kahjutuli võib valla pääseda lihtsalt: kulu süttis auto summutist lennanud sädeme tõttu. Tulemus: põleng 17 hektaril. Põhjustena, miks punane kukk on looduses pääsenud hoogsalt tiibu lehvitama, on toodud veel lõkkekohtade halba ettevalmistust ja lõkke juures esmaste tulekustutusvahendite puudumist.

Ega grillimisega nii kiire ka ole, et tulemuseks punane kukk ja lootusetult mokas liha. Jääb lootus, et algav mai toob janunevale loodusele kergendust.

Muide, vihmast. Üleeile hommikul langes Kaevu peatuses mulle üks vihmapiisk. Hiljem selgus, et teine piisk oli tabanud samas kandis elavat rahvusringhäälingu arvamustoimetajat Kaupo Meielit. Niipalju siis vihmast.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles