Vikerkaar loeb. Monoteism kui maailmalõpulise fanatismi seeme?

Debatt ise oli suur pettumus. Peterson esines pooletunnise ettekandega „Kommunistliku partei manifestist“, millega ta esimese kursuse poliitfilosoofia mühisedes läbi kukuks; Žižek jauras mitmesugustel hõredalt seotud teemadel, alates bio­tehnoloogia ohtudest ebavõrdsuse suurendamisel ning lõpetades vasakpoolsete võimetusega immigratsiooniküsimust tõsiselt võtta. Debatti kajastanud õpetlased ja ajakirjanikud ahastasid: „debatt, mis oli täis põlevate õlgmeeste haisu“, „on hämmastav, kui vähe seost on siin toimuval ratsionaalse mõttega“, „tühiburger“. Aga 3000 inimest mahutav auditoorium oli välja müüdud ja järelturul müüdi pileteid 1500 dollari eest.

Žižek ja Peterson on ilmselt praegu tuntuimad „superstaarfilosoofid“. Nad oleks justkui eri rindejoontel – Žižek on aastaid olnud vasakpoolsete iidol, Peterson on pigem konservatiivne (ta nimetab ennast küll „klassikaliseks liberaaliks“). Ent debatil veetsid nad suure osa ajast üksteisega nõustudes. Nad on provokatiivsed, tabavad ajastu vaimu ja neil on kirglikud jüngrid. Kui Peterson käis Soomes esinemas, võis auditooriumist leida nii mõnegi Eesti mõtleja. Ent kui püüda tabada, mis on nende ideede iva, siis võib innukas lugeja sattuda kimbatusse.

Ühelt poolt tundub, et sageli on nende ideed sedavõrd lihtsad, et need mõjuvad banaalselt: „hoia korda oma kodus ja oma peas“, „poliitika peegeldab rohkem meie psühholoogilisi änge kui päris reaalsust“ – aga milleks siis kõik see sõnavaht nende ümber? Teisalt, kui keskenduda mitte ivale, vaid nüanssidele, siis leiame niivõrd palju loogikahüppeid, põhjendamata väiteid ja ähmaseid viiteid Jungile (Petersoni puhul) või Lacanile (Žižeki puhul), et tekib kahtlus, et need tüübid ei tahagi, et neist aru saadaks, et nad mängivad sellele, et kui piisavalt kiiresti piisavalt erudeerituna tunduvat infot lugeja pihta heita, siis ei jätku meil lihtsalt jaksu veenduda selle adekvaatsuse astmes.

„Superstaarfilosoofe“ on teisigi. Nende tähelend sai alguse 1970ndatel Prantsusmaal, kus sarmikad ja sõnaosavad mehed (alati, alati mehed), nagu Bernard Henry-Lévy ja André Glucksmann, pidasid prime time’i aegadel televisioonis tundidepikkuseid loenguid. Need saated olid sama populaarsed kui meil „Padjaklubi“ või „Pealtnägija“. Staarfilosoofe iseloomustas üüratu karisma koostöös valmidusega pea igal teemal sõna võtta. Nad ei olnud kindlasti šarlatanid, lihtsalt nende mõttesüsteemide selgus oli sageli pöördvõrdelises suhtes teemade haarde laienemisega.

Ka Saksamaal on oma staarfilosoof, tema nimi on Peter Sloterdijk, kelle üks lihtsamini hoomatavaid teoseid „Jumalahullus“ on äsja eesti keelde tõlgitud. Ka Sloterdijk hõljub kuskil petliku banaalsuse ja ülevoolava eklektilisuse vahepeal. Ta sammub üsna selgelt Friedrich Nietzsche ja Martin Heideggeri jälgedes. Ta on öelnud, et killustatud tähelepanu ajastul peabki filosoof olema provokatiivne, rohkem poeetiline ja liialdav kui analüütiline ja täpne.

Tema tuhandete lehekülgede pikkune „Sfääride triloogia“ on pähkel, mida vähesed on suutnud katki hammustada (full disclosure: siinkirjutaja andis umbes kümnendal leheküljel alla; küll aga soovitan Hasso Krulli järelsõna „Jumalahullusele“, mis tundub Sloterdijki ideestikku väga selgelt resümeerivat). Laiem avalikkus ei tea „Sfääridest“ ilmselt ülemäära palju, küll aga on pea igal sakslasel oma arvamus tema väljaütlemistest eugeenika, hoolekanderiigi ja immigratsiooni teemadel.

Näiteks on Sloterdijk nimetanud hoolekandesüsteemi fiskaalseks kleptokraatiaks ning väitnud, et süsteem, mis jagab ressursse edukatelt vaesematele, toodab paratamatult ressentiment’i ning tegelikult peaks ühiskond tuginema rohkem rikaste vabatahtlikele annetustele. See on väide, mille seos empiirilise reaalsusega on heal juhul ähmane ja mis jätab mulje Sloterdijkist kui üsna tüüpilisest parempoolsest libertaarist.

Tema tekstidega lähemalt tutvudes võib selle väljaütlemise taga näha laiemat ja hoopiski mitte libertaarset-individualistlikku kriitikat ökonomistlikul, kitsidusel ja tootlikkusel põhinevale maailmavaatele. Igal juhul ei tundunud Sloterdijk kas mõistvat, kuidas tema kommentaare võidakse tõlgendada, või siis ta lihtsalt ei hoolinud sellest. Kumbki pole just eriti vastutustundlik teguviis.

Lõpuks „Jumalahullusest“. Tegemist on hoiatusega „monoteistliku“ mõtteviisi eest, mis loob fanaatikuid, kes on valmis kuulutama kogu maailma oma püha võitluse tandriks, kus on võimalik olla vaid nende poolt või nende vastu. Sloterdijk keskendub siin küll kolmele suurele abrahamlikule religioonile – judaismile, kristlusele ja islamile –, aga tegelikult kritiseerib ta kõiki ideoloogiaid, mis sisaldavad endas teatavat „radioaktiivset ollust“, mis kallutavad selle järgijaid maailmalõpulise hoiaku võtmisele, obsessiivsele misjonäritegevusele, ainsa, üheselt mõistetava tõe kuulutamisele, maailma omadeks ja võõrasteks jagamisele. Lisaks kolmele suurele usundile näeb Sloterdijk seda potentsiaali ka näiteks kommunismis, lugeja võib seda nimekirja veel omakorda pikendada.

Osalt ongi „Jumalahullus“ taolise radioaktiivse monoteismi eritlus ja taksonoomia. Erinevalt polüteistlikest usunditest, kus jumalaid on palju, nad on inimestest kauged ja nende suhted inimestega on segased ja mitmeti mõistetavad, iseloomustab monoteismi Sloterdijki hinnangul püüdlus transtsendentaalsuse poole. Teisisõnu, monoteistlikult mõtlejad näevad omaenda tegevuses „vertikaalset mõõdet“, nad ei tegutse mitte iseenda nimel, vaid nende kaudu tegutseb jumal. „Kirikust sai vahetusbörs, kus antakse ära vana, madala motivatsiooniga mina ja saadakse vastu uus, vaimust vallatud ise.“

Jumalahullusele on omane „maailmavallutuslikkus“, oma tegevuse kaudu absoluutse ülimuslikkuse taotlemine, tõestamine, et jumalale pühendunud rühm on kõigist teistest hereetikutest ja paganatest parem. Kusjuures, see tõestus võib-olla ekstravertne ning väljenduda ristisõdades ja džihaadides või introvertne, kannatuse ja askeesi kaudu oma ülimuslikkuse tõestamine.

Öeldes „vaadake, kui palju me kannatame, ent siiski kestame edasi“, ülendatakse samamoodi oma rühma teistest kõrgemaks. Niisiis võib hulluda nii juut kui ka kristlane, aga ka „totalitaarne valgustaja“, võitlev ateist, relva ähvardusel Lähis-Itta demokraatiat levitav ameeriklane või obsessiivselt kultuuripuhtust hoidev eestlane.

Viimaks on jumalahulludele omane „ontoloogiline monarhism“, teisisõnu arusaam, et „kõigi ja kõige üle saab valitseda vaid üksainus isand, ja peabki valitsema“. Selline mõtteviis ei talu tõlgendamisruumi, erimeelsusi ega mitmetahulisust. Tõde on üks ja ainus, see on õige ja vaidlustamatu, kellele on see avaldatud, on sellest täielikult teadlik, see on perfektne ja täiuslikult hea – monoteistlikult hullunud maailmas on kõik lihtne.

Pole keeruline näha sellise maailma psühholoogilist kütkestavust, see on justkui elamine targa ja rahustava isa tiiva all. Sellise maailmataju alalhoidmiseks on aga paratamatult vaja tappa igasugune kahtlus nii iseendas kui ka oma ligimestes. See tähendab esiteks täielikku kuuletumist, oma tahte allasurumist, teisisõnu fanatismi. Sloterdijk toob näiteks enesetapurünnakud ja Opus Dei laadsed kultusliikumised.

See loogika aitab ka seletada, miks on just seksuaalsete tungide eitamine radikaalsetes usuliikumistes nii kesksel kohal. Oma tungide allutamine kõrgema väe teenimisele toodab sedasama rahulolutunnet, mida lihtne, perfektsele allumisele ja perfektsele teadmisele orienteeritud maailm lubab. Mida tugevam on tung, mida alla surutakse, seda kindlam on arusaam, et tegelikult on maailm väga lihtne.

Teiseks tuleb ka kõigi teiste inimeste eriarusaamades näha mitte kaalumist väärivaid seisukohti, vaid heal juhul „eksiteele sattumist“ ning halval juhul pahatahtlikku, saatanlikku õõnestamistegevust. Vanasti nimetati seda „hereesiaks“, aga nimesid on teisigi, ühel ajastul „kodanlik imperialism“, mõnel muul jällegi „sotside ila“ või „globalistide vandenõu“.

Niisiis leiab Sloterdijk, et erinevalt polüteistlikust või polüfoonilisest mõtlemisest kannab monoteism endas maailmalõpulise fanatismi seemet. Kes alustab Kristusest, satub paratamatult ohtu, et lõppjaamaks on ristisõda. Kes alustab Marxist, riskib lõpetada stalinismis. Kelle piibliks on „Kalevipoeg“...

Kõige provokatiivsem on Sloterdijki pakutud lahendus: monoteistlikku jumalahullust elimineerida ei ole võimalik, see on juurdunud liiga sügavale inimkonna ajalukku ja psühholoogiasse. Selle asemel tuleks jumalahullus sisemiselt neutraliseerida, pakkudes fanaatikutele „väljapääsuteid“, mille kaudu saab pakkuda neile sümboolseid võite ning samas tekitada ruumi halltoonidele ja mitmeti mõistetavusele.

Kristluses on selliseks „pääseteeks“ purgatoorium, islamis teiste religioonide eksistentsi aktsepteeritavaks muutvad dhimmi-kogukonnad. Seda mõtet jätkates võib arutleda, kas marksismi purgatooriumiga variant on ehk sotsiaaldemokraatia või milline võiks välja näha marurahvusluse maandatud versioon. Nii võib aga kergesti jõuda küsimuseni, kas Sloterdijk ütleb üldse midagi sügavamat kui „olge mõõdukad kõigis asjades“ ning kas selle teadmiseni jõudmiseks on tarvis kakssada lehekülge teksti läbi töötada.

Sloterdijk toetub oma arutlustes nüüdisaegsele psühholoogiale ja religioonisotsioloogiale (eriti Niklas Luhmannile), lõpuks ei ole aga selge, mille poolest erineb tema monoteismihoiatus Friedrich Nietzsche või David Hume’i pakutust. Kui Nietzs­che on sarnaselt Sloterdijkiga teadlik provokaator, siis Hume on ettevaatlikum, süsteemsem ja selgem. Ta ei ohverda täpsust üldistusjõu ja laiahaardelisuse altarile.

Sloterdijki kõrgelennulisus viib teda konkreetsetest olukordadest ja ajaloolisest reaalsusest sageli nii kaugele, et kui tal maapind silmist kaob, võib ta maanduda kus tahes, sealhulgas eugeenika ja immigratsiooni teemalistes soodes, kust tegelikult võiks eemale hoida.

Staarfilosoofi jaoks on selline ambitsioon mõistagi kasulik, mõtteselguse hoidmiseks tasuks aga alustada vana kooli filosoofidest ja minna Sloterdijki juurde siis, kui kriitilised meeled on teiste autorite toel teravaks lihvitud. Teri on tema tekstides palju, nende väljasõelumine vajab lihtsalt veidi rohkem tööd.