Värvid pilvedes

Jüri Kamenik
, Meteoroloog
Copy
Harilik vikerkaar ilmub taeva foonile suurema või väiksema värvilise kaarena. FOTO: Urmas Luik
Harilik vikerkaar ilmub taeva foonile suurema või väiksema värvilise kaarena. FOTO: Urmas Luik Foto: Urmas Luik

Praegusel soojal ja valgusküllasel ajal pakub loodus vaat et igal sammul optilisi nähteid, millele sageli ei osata üldse tähelepanu pöörata, nagu varjud, sinine taevas või hallid pilved. Need on optikanähtused, mis tulenevad valguse vastastikmõjust takistustega (keskkonnaga).

Tuntuimad optikanähtused on varjud, vikerkaared ja halod, kuid samamoodi ka päikesetõus ja -loojang, sest Maa kui tahke keha on takistuseks valguse levikule – definitsiooni järgi on see samuti optikanähtus.

Nüüd tutvustan mõningaid pilvedega seotud optilisi nähtusi. Halodest on üpris palju nii siinsetes lugudes kui ka mujal juttu olnud, mistõttu pikemalt neil ei peatu. Märgin vaid seda, et praegune aeg on sobivaim kogu aasta vältel halode nägemiseks.

Vikerkaarenähtused on üks teine pilvedega seotud oluline optiliste nähtuste rühm. Pärast hoovihmu päikese vastassuunda ilmuv värviline kaar on üldtuntud. Küllap on see üks ilusamaid optilisi nähtusi, mida seostatakse peamiselt suvega. Vähem teatakse seda, et peale hariliku vikerkaare on veel kaks vormi: udukaar ja pilvekaar. Niisama vähe tuntud on öösel kuuvalguses ilmuv vikerkaar. Tuleb ette ka eksiarvamusi, näiteks peetakse mõnikord värvilisi halosid vikerkaarteks.

Harilik vikerkaar ilmub taeva foonile suurema või väiksema värvilise kaarena. Selle teke eeldab aga mitme asjaolu kokkulangemist.

Nagu öeldud, peale hariliku vikerkaare on veel udukaar ja pilvekaar. Nende tekkeks on vaja väga väikesi, alla 0,1millimeetrise diameetriga veepiisku ehk udu või pilvi. Piiskade väiksuse tõttu on tähtis valguse lainelisus. Kiired hajuvad ja difrageeruvad (difraktsioon on lainete paindumine tõkete taha) kõigis suundades, kuid kõige enam kontsentriliste rõngastena.

Udukaar on võrdlemisi tavaline nähtus. Selleks peab olema läbipaistva taevaga udu, et päikese otsekiirgus paistaks vaatlejani (vikerkaarte tekkeks on vaja otsekiirgust). Sel juhul võib näha laia valget kaart, sageli lisakaartega. Kõige sagedamini õnnestub udukaari pildistada hommikuses rabas, kus hõre ja madal (selge taevaga) udu on tavaline. Udukaar ilmub üldjuhul enne udu hajumist, sest siis pääseb päikese otsekiirgus hõrenenud udust läbi. Öisel ajal saab udukaari tekitada autotuledega. Udukaarest hoopis harvem saame näha pilvekaart. Seda tekitavad samuti väikesed piisad.

Kevad tormab oma ajast ette lausa arulageda kiirusega. Nagu märgib blogi „Ilm ja inimesed” üks lugeja: „Siin Kagu-Eestis läks tänase [22. aprilli] soojaga kask lehte, mis on kõige varasem kase lehtimise algus, mida kunagi olen täheldanud [enam kui 50 aasta jooksul]. Nüüd veel kägu ja ööbikut oodata.”

Tõepoolest, pärast 10. aprilli on ilma valitsenud kõrgrõhkkonnad ja õhutemperatuur kerkis 22. aprillil juba paiguti üle 20 kraadi (võrdluseks: 9.04.2018 Tartu-Tõravere ilmajaamas 23,1 kraadi). Vaatamata sellele on öökülmad jätkunud, mis hoiavad ülemeeliku kevade mõju loodusele pisutki tagasi. Nädala lõpp toob südasuvise palavuse: 19…24 kraadi, kus päikeseline, võib soojemgi olla, kuid paistab, et äikeseoht kasvab üpris suureks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles