Loomad ja head naabrid käivad maaeluga kokku

Aastat viis on pealinnast külakohta kolinud Raili ja Roman Hein rajanud marja­istandust ja arendanud kohalikust toormest veinitootmist. 1. mail avavad nad maaturismi ettevõtjatena 1860. aastatel Riia töösturi Albert Zoepffeli suvelossiks olnud mõisas huvilistele vaatamiseks uuendatud tootmisruumid.

Aga silmanähtav uuendus on seegi, et kultuuriväärtusliku hoone tohutul esiväljakul määgivad lambad, kelle Heina pere võttis rendile naabrimehelt, kes üleaedsetele lahkelt looduslikud muruniidukid loovutas.

„Pakume talle oma karjamaad, oma esiväljakut, et vähem niita, kasutame neid muruniiduki asemel,” põhjendab Raili Hein loomapidajaks kehastumist. „Lambad on lihtsalt atraktsioon inimestele, kes siia tulevad. Eriti kui vanemad tunnevad huvi rohkem veini ja selle tootmise vastu, siis lastel on ka tegevust, nad ei pea tülpinud nägudega vanemate sabas sörkima ja neil on põnevam.”

Silmanähtav uuendus on seegi, et kultuuriväärtusliku hoone tohutul esiväljakul määgivad lambad.

Peretütar Sarah Sofia astub julgelt karjaaeda ega karda musta- ja valgepealisi meriino tõugu villakasuka kandjaid, kelle hulgas sarviline oinaski. Veinimõisas ülejäävad leiva- ja saiakontsud kaovad maiusena koplisolijate mokkade vahele.

Uudistajaid on ligi tõmmanud ka niinimetatud suvekanad, kellele ehitatud varjualune koos võrkaiaga jääb pargi serva. Sulelisi on paar suve uudistanud igas eas külastajad ning peagi võtab šokist toibunud pere hooajaks taas rendikanad.

„Ega me neid munade pärast ei võta, nad on lihtsalt lõbu pärast, ilu pärast ja et oleks endalgi tore neid vaadata,” naerab Raili Hein, kuid muutub siis tõsiseks, meenutades, kuidas eelmisel suvel nuuskis rebane välja, kus maitsev praad kaagutades jalutab ning tegi ööga puhta töö – võttis kolm kana ja kuke õnneks. „Saime tunda, mida see pärisloodus teeb, rebane kaevas uru aia alt läbi ja oligi sees, hiljem ei olnud meil külalistele muud näidata kui rebase teerada.”

Kanade eest hoolitseb põhiliselt kolmelapselise pere vanaema, aga teisedki kaaskondsed.

Lambad üleaedse kasutusse lubanud naabrimees ei pea oma nime publitseerimist vajalikuks, kuid arvab, et eestlasi on tabanud muruajamise hullus.

„See on hullumaja, mis toimub iga kahe nädala järel kasvõi Kilingi-Nõmme linnaski, kus ilusad heinalapid käiakse murutraktoriga üle. Võiks lasta taimedel suvel natukenegi õitseda,” ohkab pärisloomapidaja. „Mul endalgi jätkub lambakarjamaid, aga kõik naabridki on järjekorras, et saaks neid muruniiduki asemel kasutada.”

Kunagise Tihemetsa põhikooli murukattega staadion, nüüd Allikukivi veinimõisa esiväljak, on praegu täies ulatuses lambakarjamaa. Teisaldatav aed annab liigutada nii, et vajadusel on lammaste käes väiksem ala ja aedik ei ulatu peaukse alla. Kui neil ninaesine otsa saab ehk muru on kõhutäiteks pügatud, jätkub maja taga ja kõrvalgi maad, kuhu looduslikud abilised paigutada.