Meresulane Ülo Kollo (1937–2019)

Lembit Uustulnd
Copy
Foto: Erakogu

"... Olen kindel, et Maarjamaalt ei ole veel kadunud sitked ja tugevad mehepojad, kes julgevad merega rinda pista, kes võtavad enda kanda meie aastasadade pikkused meretraditsioonid. Omalt poolt võin teile kinnitada, et taevamannat see elu kaasa ei too, nagu pole see ka mingi meelakkumine. Kindlasti tuleb teil leppida ka vähemaga, kui mõnd kuivemat ametit pidades, kuid võrratult suurem on see, mida meri suudab teile vastu anda..."

Täpselt nii ja mitte grammigi teisiti kirjutas Ülo oma elulooraamatu eessõnas ja see pöördumine oli adresseeritud "tublidele Eestimaa noortele meestele".

Kuuldes uudist, et Sina, Ülo, oled heisanud purje ja põrutanud kaugetele vetele, istusin oma kirjutuslaua taha ja vajusin sügavalt mõttesse. Ma tean, ja see oli mitmetel meievahelistel vestlustel ka jututeemaks, et haletsus, kurtmine saatuse üle ja kõik muu sarnane, olid sinu arvates muidu tühine asi ja ilmaaegne vaimunärimine. Mul on selgelt meeles Sinu ilme, kui Sa rõhutatult ütlesid: "Merel on nagu elus või – kui soovid, siis – elus on nagu merel: laine tõuseb, laine vaob ja meie asi on sellest jagu saada. Halisemine, kurtmine siin ei aita, ole aga mees ja anna takka..."

Sain aru, et see oligi Sinu elu kreedo, millest siis ka Sinu raamat oma nime sai – "Mereelu – elumeri". Nüüd ma siis püüangi mitte kurta, vaid mõtiskleda ja meenutada...

***

Jõulueelne ilm Riias oli ikka päris peletis. Juba paar päeva oli edelatuul harjutanud ning nüüd lõõtsub see kiiruseks 32–34 m/s. Lund puistab ohtralt ja tuisk kujundab omatahtsi hangedega reisiterminali kaldapealseid...

"Tirr-tirr," tiriseb mobiiltelefon taskus.

"Regina Baltica, kapten kuuleb," õngitsen "kunstneeru" päevavalgele.

"Oled see sina, Lembit?" kostab tuttavlikult aparaadist.

"Mina, ikka mina," rõõmustan Ülo Kollo häält kuuldes.

"Ilm üsna järsult värske, kuda teil seal lood on? Saaremaal öeldakse, et tuul oo na vali, puhub vöi pörssa seina ääre püsti!" Muigan, tuttav keelepruuk teeb imet ja toob hinge mõnusalt hubase tunde.

"Mis ta siin on, mällib läänekaarest otse külje pealt ja sadama väravas muulide vahel punnitas juba 32 m/s välja. Lükkasin väljumise südaööni edasi, eks siis näe, mis jälle saab."

"Õige, väga õige," kostab rahulik hääl teisest otsast, "just selle pärast ma sulle helistangi. Kangelastegusid pole tarvis. Ei ole mingit mõtet asjata inimesi ja laeva ohtu seada – merel jätkub selletagi ekstreemsusi küllaga. Tallinnas võtab tuul juba tuurisid vähemaks, saime Superstari kai äärde, küllap klaarib ka teil hommikuks ära, nii et ikka kannatlikkust ja pikka meelt. Olge terved."

"Ole meheks helistamast," klõpsan telefoni kinni. "Puhub vöi pörssa seina ääre püsti," pomisen poolvaljult endamisi ja muigan.

"Kelle, mille, kuhu puhub?" pärib üllatunult uudishimulik vanemtüürimees. Rehman käega, ise aga mõtlen – mõnus telefonikõne oli, pagana mõnus...

***

Seekord õnnestub mul Ülo Kuressaarde meelitada. Võtame kohad sisse minu kirjutamiskonkus.

"Kuule, Ülo, kas sul pole aastaarvudega midagi sassis?" intrigeerin Tumala kandi meest rääkima. Olen tõepoolest suuresti üllatunud – ei ole minu tutvusringkonnas ühtegi laevajuhti, kes oleks tõusnud kapteni seisusesse kõigest viie aastaga ja seda juba 28-aasta vanuselt.

"Olid 23-aastane, kui sind pärast merekooli lõpetamist laevandusse suunati," jätkan urgitsemist.

"Äi, äi olnd üht," tuleb diivani pealt vastuseks. "Oli 22 ja alles sügise sai 23, kui ma pea sii just täpne olama."

Ülo saarema keelepruuk on nagu kõpsti kohal. Siis kibrutab ta meenutades laupa, noogutab soostuvalt ja jätkab: "Jah, täpselt, 1960. aasta kevadest algas mo meresulase tee mootorlaeval Vaindlo."

"Miks meresulane, aga mitte, noh ütleme, mere peremees?" ärgitan meelega, olles juba üsna kindel, mida Tumala mehel mulle vastuseks anda on.

"Vaada, ikka selle pärast, et köik need aastad olen ma merd teenind. Ma tea mehi küll, kes end mere peremeesteks peavad, aga seda löbu äi ole neil kauaks. Meri ei armasta bravuuritsemist, uhkustamist ega kelkimist, nagu ei armasta meri ka argpükse. Merd äi tohi karta, kuid ülbitseda äi tohi temaga teps mitte. Mölemal juhul teeb ta sulle kohe ärtust ära."

Korraks vakatas mu vestluspartner, vaatas enese ette ja tõstis jala põlvele: "Sellepärast olen mina lugenud mere teenimist auasjaks ning meresulane on minu jaoks täiesti paslik tiitel."

***

Tuiskab, nähtavust pole, koban prožektorikiirtega valges möllus, otsides laevale vähekenegi siledamat jääd, mis hoogu maha ei võtaks. Ees on valge sein ja kusagil siinsamas, mõne kaabeltau kaugusel, peaks olema Kolka majakas, kuid näha pole sellest tuhkagi. Suur laev võbiseb, jää krigiseb ja neli peamasinat töötavad võimete piiril, et rasket rauda läbi jää pressida. Kiirus on 16 sõlme, siis 12; 8; 1,5 sõlme – seisame.

"Kurat, Romantika mehed kiitlesid, et olid õhtul just seda teed pidi tulnud," poriseb vanemtüürimees ning vahib pingsalt läbi illuminaatori lumetuisku, nagu oleks väljastpoolt abi oodata.

"Õhtu on õhtu," rahustan nooremat kolleegi, "aga tuule pööras hommikuks teisale ja siin me nüüd vahime."

Helistan masinasse ja teatan, et alustame manöövritega ning nõutan välja varjatud reservid. Annan tagurpidikäiku, tõstan tasapisi pöördeid, kuid suur raudlaev ei mõtlegi liigutada. Kirgliku armastajana hoiab jää alust tugevalt oma embuses. Siis lõpuks ometi nõksatab raske korpus ja nagu vastu tahtmist hakkab laev ennast tuldud teed tagasi libistama. Laseme alusel meetrit kolmsada minna ja paneme kõik hobused edaspidi rakkesse, et uuesti vanast kohast läbi murda. Korraks sunnib jäävall meid jälle hinge kinni hoidma, aga siis hakkab kiirus juba kasvama.

"Tirr- tirrr," annab mobiiltelefon taskus endast märku. No kellele peaks mind hommikul kell viis vaja olema, mõtlen imestunult.

"Silja Festival, kapten kuuleb," vastan torusse, ise ühe silmaga kiiruse näitu sihtides.

"Ma tea küll, et sa kapten olad," tuleb teiselt poolt saare murrakus vastuseks, "no räägi, kuda teitel sääl läheb?" Ülo, muidugi Ülo, kes teised siis veel sellisel kombel saaremaa keelt väänaks.

"Mis ta sii läheb," muutub minu meeleolu kohe mitu pügalat paremaks, "jääd oo üsna mehesti, just oli sii nelja massinaga pooksis, nüüd saime jälle hoo pääle."

"Jääd oo mehesti," osatatakse teisest otsast, "jumal hoja, talveaeg, jääd peabgid olama. Super Stari mehed kiitsid, et Helsingi all olavat meetripaksune kaan pääl."

"Äi nii pailu pöle meil ühti," olen sunnitud tunnistama.

"Noh, siis pöle teitel sääl häda midagist," konstateeritakse torust. Pärast väikest vaikust tuleb telefonist lisa: "Ma käisi eile saarel ning muhulased arvasid, et tänavaasta olla seda jääteed juba üsna pikalt lubatud, küll ta ikka jaanipäevaks ära tuleb."

Torust kostab tuttavlikku naerupupsumist. "Mool üks vana kalasöber arvas, et tänavune jää pidi nii vali ning viss olama, et sellele äi tee ühe suvega midagist. Olge siis tublid!" Torust kostab klõpsatus ning mina olen saanud muige palgele.

"Kollo oli," vastan vanemtüürimehe küsivale pilgule ja pugistan tasakesti naeru, "jaanipäevaks lubati mandri ja saarte vahele jäätee ehitada."

"Mis jäätee?" ei saa kolleeg minu lausest selget sotti.

"Ja sellele jääle," nooksan koonuga illuminaatori suunas, "ei tee ühe suvega kohe mitte midagi."

"Mis asja, mis jääle?" pärib vanemtüürimees ja vaatab mind imeliku pilguga.

"Vähemalt Kollo arvas nii," lisan ma lõbustatult ja nüüd itsitame juba koos.

***

Need olid ainult mõned esimesed pähe karanud meenutused. Ma ei hakka üle korrutama kõike seda, mida üks Saaremaalt Tumalast pärit meresulane, Ülo Kollo, on korda saatnud – küllap seda teatakse niigi. Ühte aga võtan küll kinnitada – kui keegi küsiks minu käest: ütle, mees, milline peaks üks õige kapten välja nägema, siis tõuseb minu silma ette Ülo Kollo kuju.

Lõpetuseks tahaksin lisada Ülo enda kirjutatud read, mis nii hästi iseloomustavad nii teda kui ka tema suhet meresse:

"Vahetevahel puhub pisut värskem tuul ja mõni suurem lainemügar, ilmselt Biskaia või Atlandi laine poeg, kipub mu paati kõigutama, nagu tahtes küsida:

"Noh, vana, kas mäletad veel?"

"Mäletan, sõber, miks ma siis ei mäleta..." pomisen endamisi ja suskan aeru vette."

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles