Edward Lucas: ukrainlased tegid seda taas (4)

Ukraina presidendivalimiste kõige tähtsam sõnum ei ole poliitikavälise telekoomiku Volodõmõri erakordne võit. See on ametisoleva presidendi kaotus. Ukraina kuulub haruldaste ja auväärsete paikade kategooriasse, kus te võite olla kõige mõjuvõimsam mees riigis (ja üks rikkamaid inimesi), kuid te ei saa põgeneda rahva pahameele eest.

Valimised on toores mehhanism. Sisse söödetakse keerukas segu emotsioonidest ja huvidest, väljundina tulevad lihtsad vastused. Rohkem hääli ühele leerile, vähem teisele. Ühel päeval võime ehk midagi paremat välja mõelda. Samas on valimistel üks suur voorus. Nad tekitavad poliitikutes valijate ees hirmu. See ei garanteeri head valitsemist, kuid enesega rahulolu põhjustab halba valitsemist. 

Aususe huvides tuleb öelda, et Porošenko ei olnud sugugi nii halb kui tema eelkäija. Ta suutis välismaal oskuslikult Ukraina olukorda selgitada. Tema valitsused viisid ellu mõned tähtsad reformid. Ta võttis riigi juhtimise üle ajal, kui silmapiiril terendasid lüüasaamine ja riigi tükeldamine. Tema juhtimisel elas Ukraina üle kolm kriisi – põhiseadusliku, rahandusalase ja sõjalise. Ajalugu võib anda talle lahkema hinnangu kui olevik.

Aga valijad tahtsid muutust. Liiga palju oli juttu võitlusest korruptsiooniga ja edusamme liiga vähe, mis tulid liiga hilja. Porošenko mängis halastamatult (mõned ütleksid küüniliselt) teemadel nagu keel, identiteet, ajalugu ja kultuur. Tema toetajad mõistsid Zelenskõi arusaadavalt kergekaallasena hukka, kuid väitsid põhjendamatult, et ta peab olema Kremli käsualune. Ukrainlased on patriootlikud, kuid nad panevad pahaks oma patriotismi ärakasutamist päevapoliitilistel eesmärkidel. 

Valijad kummutasid idee, et riiki juhib hirmuäratav putšistlik režiim, mille panid ametisse välismaa niiditõmbajad.

Kõik need on halvad uudised härra Putinile. Tema unistus vene keelt kõnelevat õigeusklikku maailma hõlmavast tsivilisatsioonilisest ja kiriklikust hegemooniast on varemetes. Sama käib tema propagandanarratiivi kohta. Ukraina, väidetavalt natside haardes, on ainus riik maailmas peale Iisraeli, kus nii president kui ka peaminister on juudid.

Valijad kummutasid idee, et riiki juhib hirmuäratav putšistlik režiim, mille panid ametisse välismaa niiditõmbajad. Riigis, kus valimispettus oli kunagi endeemiline, viidi valimised läbi vabalt ja ausalt. Idee teravatest rahvuslikest või keelelistest lõhedest osutus samuti rumaluseks. Ukraina on kakskeelne riik ja valijad panevad demonstratiivselt pahaks katseid seda kummaski suunas muuta.

Lühidalt, Ukraina on vaba riik ning Kremli valetamismasina väljund paistab samal ajal iga päevaga üha jaburamana. Venelased peavad samuti igatsema päeva, kui nemadki saavad nautida vabadust visata välja oma valitsejad koos neid saatvate varaste ja semude kohortidega.

See tulemus on väga hea uudis ka Ukraina sõpradele läänes. See on märk sellest, et «demokraatia taandumine» ei ole nii sügav ega hirmuäratav, kui võib tunduda. See pakub rahulolu neile, kes on eelmistel aastatel Ukrainale toetust kogunud ning kutsunud otsusekujundajaid ja avalikku arvamust Kremli hirmujutte ignoreerima. Suurim takistus välisabile oli korruptsioon. Kui Zelenskõil õnnestub sel rindel veenvat edasiminekut näidata, järgnevad sellele suured majanduslikud, poliitilised ja sõjalised kasud.

Miski sellest ei tähenda, et uus president peaks pääsema kriitilisest hindamisest oma kogenematuse, kergluse, riukalike sõprade ja «kõigile midagi» stiilis lähenemise eest poliitikale. Ta peab moodustama meeskonna, mis oleks suuteline suruma hädavajalikud reformid läbi sisepoliitilisest patiseisust. Ta peab võitma julgeoleku- ja kaitseprofessionaalide usalduse ja alustama energiliselt rahvusvahelist võrgustumist. Venemaa paneb ta proovile sõjaliselt ja diplomaatiliselt või mõlemal rindel.

Kui ta ebaõnnestub, on oma sõna öelda valijatel.

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.