Arvamus: hooleandjad annavad abivajajatele tagasi iseseisvuse

Marion Teder
, isikuhooldusteenuste platvormi Caremate asutaja
Copy

Meile, eestlastele, meeldib olla iseseisvad – ise endaga hakkama saada. Abi küsimine on meie jaoks sageli kui märk allaandmisest. Kõrges eas (vana)vanemate või tõsisemate terviseprobleemidega pereliikmete eest hoolitsemine on aga kurnav kõigile osapooltele, nii abivajajale kui ka lähedasele. 

Euroopa omastehooldajate ühenduse EuroCares hinnangul jääb ligikaudu 80% hoolduskoormusest Eestis perede kanda. Näiteks Tallinnas on umbes 30 000 perekonda, kus mõni liige vajab abi, kas kõrge vanuse või raskema puude tõttu.

Inimene, kes igapäevaelus toimetulekuks abi vajab, võib tunda, et ta on tüliks ja koormaks. Teinekord on vaja, et keegi käiks poes, keegi aitaks ta välja või arsti juurde, või aitab kodustes tegemistes. Pidev abipalumine võib olla ebamugav nii küsijale kui lähedasele, kes aitama peaks. Ka lähedastel on ju oma igapäevategemised – töö, oma pere, hobid jne. 

See kõik annab panuse vanemaealiste depressiooni, mis on üha süvenev probleem. Rahvusvahelisel SHARE uuringu tulemuste järgi kannatab eestlastest depressioonisümptomite all veidi alla 40% inimestest vanuses 55-64 ja 65-75, vanusegrupis 75+ on depressiooni tundemärgid juba pooltel.

Tähelepanuta depressioon võib viia aga apaatia ja huvi puuduseni maailma vastu, olukorrani, kus inimene ei söö ega liigu enam vajalikul määral. See kõik aitab kaasa immuunsussüsteemi nõrgenemisele, mis viib omakorda haigusteni.

Lisaks kimbutab vanemaealisi üksildustunne. Sageli ei ole eakatel kedagi, kellega olulisi küsimusi arutada ja kes igapäevaste murede lahendamisel aitaks. Tähelepanuta depressioon võib viia aga apaatia ja huvi puuduseni maailma vastu, olukorrani, kus inimene ei söö ega liigu enam vajalikul määral. See kõik aitab kaasa immuunsussüsteemi nõrgenemisele, mis viib omakorda haigusteni.

Abi küsimine ei ole häbiasi

Nagu ikka, saame me tegelikult ise valida ja otsustada, kuidas oma elu elada ja tegutseda. Ühtpidi võib abiandmise rolli jätta perele, samas on ka muid võimalusi. Juhul, kui on vaja igapäevast abi ja oma pere on kaugemal, ei pea kohe hakkama hooldekodu peale mõtlema.

Paljudel juhtudel ei vaja inimene ööpäevaringset järelevalvet, pigem abistamist mõned tunnid päevas. Sellisel juhul ei pea peaks inimene oma armsast kodust välja kolima. Alternatiiviks on lääneriikides sagedasti kaasatud abistaja – soovitud ajal tuleb koju inimene, kes aitab arsti juurde minna, käib poes, või aitab hoopis muudes küsimustes.

Väljaõppe läbinud hooleandja saab appi kutsuda kasvõi poole tunni kaupa, kas igapäevaselt või vastavalt vajadusele. Professionaalse abistaja kaasamine lubab teistel pereliikmetel julgemalt keskenduda oma tööle ja isiklikule elule.

Hoolesaaja seisukohast on hooleandja roll märksa rohkemat kui toetus igapäevatoimingute juures, sageli annab see abivajajale tagasi iseseisvuse ja võimaluse väärikalt elada.

Ligi aastase kogemuse põhjal CareMate’s tean öelda, et kõige enam vajavad inimese isikuhooldusel ja väljas käimisel. Nii mõningatelgi abivajajatel on olnud teenuse tellimisel esialgu oma kahtlused ja kõhklused, kuid nüüdseks on nii mõnigi neist püsiklient.

Eestlase jaoks on võõrastelt sh palgatud hooleandjalt abi küsimine ebamugav ja harjumatu. Oleks nagu uhkuse asi oma lähedase eest hoolitsemisel viimase piirini pingutada. See võib aga viia läbipõlemiseni, kaasnev stress viib omakorda immuunsuse langemiseni, see omakorda haigusteni…

Olen ise töötanud aastaid hooleandjana Eestis eemal, leian, et võiksime oma suhtumist muuta. Abi küsimine ei ole häbiasi, on igati mõistlik kutsuda enda või lähedaste eest hoolitsema inimesed, kel on vajalikud oskused ja teadmised. Lähedase eest hoolitsemiseks abikäte leidmine on hoolitsemine enda eest ja investeering enda tervisesse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles