Elujõuline liikumine maitsva melanhoolia poole

Juhan Raud
, toimetaja
Copy
Niko Pirosmani «Naine lihavõttemunadega». 1916–1918 Õli, papp Niko Pirosmanašvili Riiklik Muuseum – Gruusia Rahvuslik Muinsuskaitseamet FOTO: Repro
Niko Pirosmani «Naine lihavõttemunadega». 1916–1918 Õli, papp Niko Pirosmanašvili Riiklik Muuseum – Gruusia Rahvuslik Muinsuskaitseamet FOTO: Repro Foto: Repro

Iga inimene näeb maailma isemoodi, kuid (vähemalt romantilise geeniuse müüdi järgi) mõni tundlikum näeb seda ainulaadselt. Maailmas, kus meil on vaid paari näpuliigutusega võimalik näha ja kuulata kõikvõimalike suurte kunstnike intervjuusid, alates Miles Davisest ja lõpetades Shigeru Miyamoto või Katja Novitskovaga, on aeg-ajalt lausa lummav meenutada, et lõviosa kunstnikke oli enamikule inimestele oma eluajal täielik mõistatus. Lummav just seetõttu, et see võimaldab fantaseerida, et ka praegu on igal juhuslikul möödakäijal meile potentsiaalselt midagi huvitavat öelda.

Praegu on Mikkeli muuseumis lahti näitus «Pirosmani. Üksildase geeniuse maailm», kus on üleval gruusia kunstniku Niko Pirosmani naivistlikus stiilis tehtud maalid. Võib öelda, et need on samuti portaalid ühte teise aega ja kohta. Need viivad näitusekülastaja kaunisse karjuste, kõrtside ja kaubareisijate maailma, mille meeleolu saadab teda ka pikalt pärast saalist väljumist. Siin ristuvad kaugus, meeleline kogemus ja lähedus. Nähtav ja nähtamatu põimuvad üksteisest läbi. Tegemist on ilusa ja karmi maailmaga, mis võib lõhnata vaheldumisi nagu roosid, mägismaa, must tee või hoopiski tiigrinahk.

Niko Pirosmani «Molokani pidustus». 1905 Õli, vakstu Niko Pirosmanašvili Riiklik Muuseum – Gruusia Rahvuslik Muinsuskaitseamet.
Niko Pirosmani «Molokani pidustus». 1905 Õli, vakstu Niko Pirosmanašvili Riiklik Muuseum – Gruusia Rahvuslik Muinsuskaitseamet. Foto: Repro

Niko Pirosmani (gruusia keeles ნიკო ფიროსმანი) sündis Gruusias Mirzani külas 1862. aastal. Oma elu jooksul proovis ta mitut ametit, muu hulgas ka karjuse, kaupmehe ja raudteelase oma. Ent ainuke asi, mis näis talle tõesti sobivat, oli maalimine. Pirosmani elas pidevas vaesuses ja maalis peaasjalikult elu enda ümber Thbilisis: pidustusi, külaelu, tarku loomi, nii tegelikke kui ka pool-müütilisi inimesi… Näiteks «Molokani pidustus» loob oma vahetust ümbrusest kena üldistuse, kuid «Sona Gorašvili lõõtspilli mängimas» ja «Kuninganna Tamar» kujutavad eri ajastutest konkreetseid ajaloolisi isikuid. Tõeliselt kuulsaks sai Pirosmani looming alles pärast tema surma 1918. aastal.

Niko Pirosmani «Kuninganna Tamar». 1913–1914 Õli, papp Niko Pirosmanašvili Riiklik Muuseum – Gruusia Rahvuslik Muinsuskaitseamet.
Niko Pirosmani «Kuninganna Tamar». 1913–1914 Õli, papp Niko Pirosmanašvili Riiklik Muuseum – Gruusia Rahvuslik Muinsuskaitseamet. Foto: Repro

Ent sellistel puhkudel võib tekkida küsimus, mis pani ühe või teise inimese sedasi maailma nägema või mis võimaldas neil sellist omanäolist kunsti luua. Kust nende looming pärineb? Mis on selle algupära? Oli see kunstniku (sotsiaalne) keskkond või (individuaalne) anne? Pirosmani puhul on see küsimus justkui eriti terav, kuna tal polnud ametlikku kunstiharidust – ta oli igas mõttes iseõppija.

Pirosmani maalid on erakordselt mõnusad osalt just seetõttu, et neist kumab läbi teatav soojus või armastus elu vastu.

Muidugi on niisugune küsimuseasetus iseenesest juba lõks, kuna sellistel puhkudel pole kunagi tegemist ainult ühe või teise variandiga, kus üks välistaks teise. Pigem käib teatav läbirääkimine kahe pooluse vahel, mis asetsevad samal teljel. Aga kuidas see protsess võiks täpsemalt välja näha?

Niko Pirosmani «Puuviljalett» Õli, papp Niko Pirosmanašvili Riiklik Muuseum – Gruusia Rahvuslik Muinsuskaitseamet.
Niko Pirosmani «Puuviljalett» Õli, papp Niko Pirosmanašvili Riiklik Muuseum – Gruusia Rahvuslik Muinsuskaitseamet. Foto: Repro

On ju selge, et teised inimesed Pirosmani ümber ei näinud maailma päris samamoodi nagu tema. Nagu kõik kunstnikud, maalis ta ennekõike just omaenda maailma. Ometi olid seda maailma siiski teatava määrani kujundanud, piiritlenud ja liigendanud mingid ühised ning kuidagi ka jagatavad (kultuurilised) jõud. Teised grusiinid nägid asju teisiti. Samas tundsid Pirosmani töödes peituva elujõu ära prantslased (Henri Rosseau ja Paul Gauguini tõttu oli kontekst Pirosmani vastuvõtuks juba olemas), kes nägid selles midagi, mis resoneeris nende enda maailmatajuga.

Niko Pirosmani «Šotha Rusthaveli». 1913–1914 Õli, papp Niko Pirosmanašvili Riiklik Muuseum – Gruusia Rahvuslik Muinsuskaitseamet.
Niko Pirosmani «Šotha Rusthaveli». 1913–1914 Õli, papp Niko Pirosmanašvili Riiklik Muuseum – Gruusia Rahvuslik Muinsuskaitseamet. Foto: Repro

Resoneerib paljudega veel praegugi: Pirosmani maalid on erakordselt mõnusad osalt just seetõttu, et neist kumab läbi teatav soojus või armastus elu vastu. Beežid toonid, armsad inimesed, vitalism, mäed, maitsvad toidud… Pirosmani maalis oma teosed tavaliselt mustale õliriidele, mida kasutati kaupade pakendamiseks – see annab tema värvide valikule juurde iselaadi kvaliteedi, millele on raske nime anda. Midagi muutub neid maale vaadates järjest tugevamaks. Võib-olla oleks paslik seda miskit nimetada eluisuks? Kindlasti tuleks siinkohal esile tõsta ka näituse kujundaja Peeter Lauritsa suurepärast tööd.

Pirosmani piltidesse on jäädvustatud emotsioonid, mis võivad oma maalilisel kujul olla küll väga spetsiifilise tekstuuriga, ent jäävad põhiolemuselt siiski universaalseks. Naivistlik vorm kohtub pealtnäha lihtsa ning väga intensiivse tundega. Kuid ometi on see lihtsus või ühemõttelisus petlik – just tunde intensiivsus reedabki, et siin on taga midagi keerukamat; tegelikult on ühemõttelisus ammu ületatud. See tunne on terav, mitmesuunaline, kirglik ja peaaegu et müstiline. Oluline ja vastuoluline. Pirosmani sentiment pole küll päriselt melanhoolne, kuigi liigub kohati ka sinnapoole.

Niko Pirosmani «Gruusia naine kušetil lamamas.» 1904 Õli, vakstu Niko Pirosmanašvili Riiklik Muuseum – Gruusia Rahvuslik Muinsuskaitseamet.
Niko Pirosmani «Gruusia naine kušetil lamamas.» 1904 Õli, vakstu Niko Pirosmanašvili Riiklik Muuseum – Gruusia Rahvuslik Muinsuskaitseamet. Foto: Repro

Pirosmani naivistlike maalide puhul on selge, et ei loe mitte vastavus välise nii-öelda tegelikkusele (tolleaegsed fotod osast tema maalidel kujutatud paikadest on võrdlusmaterjaliks täiesti olemas), vaid just nende sisemine täpsus ehk see, kui hästi andsid tema maalid edasi kunstniku meeleseisundit ja elutunnetust. Mõistagi ei ole võimalik seda kuidagi mõõta, kuid ometi on «Üksildase geeniuse maailmas» jalutades tunda, et see on saanud tema tööde kaudu jagatavaks. Instagrami-filtrite, news-feed’ide ning hüpervisuaalsete ostukampaaniate ajastul on kuidagi värskendav näha lihtsaid ja siiraid maale aegruumist, milleni meie enda teadvus enam hästi ei ulatu.

Pirosmani oli Gruusia kunstielus outsider, kes maalis ajal, mil oli moes pintseldada valdavalt akadeemilisi, realistlikke portreesid.

Pirosmani oli Gruusia kunstielus outsider, kes maalis ajal, mil oli moes pintseldada valdavalt akadeemilisi, realistlikke portreesid. Tema maalide kerguses on tunda ka tulevast avangardi. Teiste tööde seas on Mikkeli muuseumis võimalik praegu näha ka Pablo Picasso joonistatud pisikest portreed Pirosmanist. Ehkki kaks suurmeest ei kohtunud ametlikult kunagi, paistab Picasso töö teise kunstniku olekut väga hästi edasi andvat. Ühtlasi avardab see ka Pirosmani näituse üldist konteksti; laiendab selle mõttelist ruumi. Pirosmani ja tema looming asuvad mitme kultuurilise pingevälja vahel: Picasso pisike teos mõjub näituse kontekstis kui omamoodi austusavaldus, aga ka torge, mis paneb Pirosmani oeuvre teatava pinge alla; võimaldab näitusekülastajal seda näha veel värskema pilguga. Ühtlasi tuleb Pirosmani ja piireületava, uuendusliku kunsti suhtega seoses veel meelde, et ka kuulsa leedu avangardlavastaja Eimuntas Nekrošiuse üks esimesi teatritükke rääkis just nimelt Pirosmanist.

Pablo Picasso «Niko Pirosmani portree». 1972 Ofort Niko Pirosmanašvili Riiklik Muuseum – Gruusia Rahvuslik Muinsuskaitseamet.
Pablo Picasso «Niko Pirosmani portree». 1972 Ofort Niko Pirosmanašvili Riiklik Muuseum – Gruusia Rahvuslik Muinsuskaitseamet. Foto: Repro

Pirosmani tööd on väga afektiivse mõjuga – tema pidusöögi maale vaadates läheb endalgi kõht tühjaks… (Pole ime, et paljudes linnades, ka Tallinnas, on kunstniku nimi pandud gruusia restoranidele. Ei ole ju väga palju kunstnikke, kellenimelisi restorane maailmas eksisteeriks.) Kõige selle taustal võivad Mikkeli muuseumi sattunud inimese peas tekkida huvitavad küsimused kunsti kui sellise olemusest. Mis mõju on kunstil inimese teadvusele? See pole asi, mille peale enamik inimesi iga päev mõtleks – ometi on see oluline küsimus. Ehk vaevas see ka Pirosmanit ennast.

Nii annabki «Pirosmani. Üksildase geeniuse maailm» hea ülevaate gruusia kunsti suurkuju otsingutest ning võimaldab näitusekülastajal tema loomingu kaudu mõneks ajaks paremaks inimeseks saada.

Niko Pirosmani «Jääkaru poegadega.» 1910–1912 Õli, papp Niko Pirosmanašvili Riiklik Muuseum – Gruusia Rahvuslik Muinsuskaitseamet.
Niko Pirosmani «Jääkaru poegadega.» 1910–1912 Õli, papp Niko Pirosmanašvili Riiklik Muuseum – Gruusia Rahvuslik Muinsuskaitseamet. Foto: Repro

Georgi Beltadze kommentaar 

Niko Pirosmani, täisnimega Nikoloz Aslans dze (eesti keeles Aslani poja) Pirosmanašvili (1862–1918) ja tema looming on grusiinidele nagu rahvuslik aare, mille üle uhkust tunda.

Pirosmani oli iseõppija – ta ei leiutanud uut maalitehnikat mitte ainult sellepärast, et oli andekas, vaid et vaesus, mille all ta kannatas sisuliselt terve elu, tingis selle. Ei temal ega tema perel olnud raha, et saata poiss kunsti õppima, seetõttu ei osanud ta «õigesti» maalida. Tema pintslitõmbed põhinesid üldiselt sisemisel tunnetusel. Ent fortuuna tahtel läks tema primitivistlik stiil hiljem moodi.

Kuigi Pirosmani elas kogu oma elu Thbilisis, tsaariaegse Taga-Kaukaasia metropolis, ei saanud linnaelust tema loomingu põhiline inspiratsiooniallikas. Selle koha täitsid hoopis inimesed ja loodus, põhiliselt talupojad maal ja loomad.

Loomadest tehtud maalid on ​Pirosmani kunstipärandi muljetavaldavaim osa. Tegemist ei ole mitte animalistliku, vaid animistliku (ladinakeelne anima – hing) laadiga. Pildid ei anna lihtsalt edasi loomade välimust ega tegevust, vaid need kipuvad pigem oma elu edasi elama.

Pärast seda, kui Nikala (nagu kunstnikku kutsuti) isa suri, läksid tema teosed tõsisemaks. Oma osa mängib siin ka Pirosmani vagadus – aukartus jumala ees on miski, mis käib sügavalt õigeusklikus Gruusia ühiskonnas inimestel sünnist saadik laias laastus kaasas.

Niisamuti võimendab osal Pirosmani maalidel religioosset motiivi musta ja valge vastandamine. Valge sümboliseerib Pirosmanil headust ja valgus hinge. Valgega ta andis andeks patud. Ent must ei olnud tal alati kurjus. See võis tähendada ka universumi müstilisust, tuletades meelde surma ja sügavikku, kuhu müüdi järgi elavad olevused lahkuvad ja samal ajal tulevad maailma tagasi.

Muide, siinkirjutaja soovitab Mikkeli muuseumis Pirosmani näitust vaatamas käies samal ajal kuulata kõrvaklappidest gruusia rahvalaulu «Tšrel baghdadze» («Kirjul siidisel linal»). Nii saab kätte maaliteoste tõsimeelse, hingekeeli puudutava tunnetuse.

Pirosmani siinilmas olemine lõppes samuti mustas toonis. Elu viimaseil aastail läks ta kaaskunstnikega Gruusias tülli. Kuna samal ajal algas ka Esimene maailmasõda, mis raskendas maalidele ostjate leidmist, kadus ära ka sissetulek. Seetõttu pidi ta külmas keldris elama. See aga andis lõpliku põntsu nõrga tervisega vaevlevale suurele hingele.

«Pirosmani. Üksildase geeniuse maailm»

  • Mikkeli muuseumis 11. augustini
  • Kuraator Aleksandra Murre
  • Kujundaja Peeter Laurits
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles