/nginx/o/2023/06/22/15408372t1haa19.jpg)
/nginx/o/2019/04/22/11969016t1hd37d.jpg)
“Sookurge kui ohualdist liiki on vaja uurida, et teha samme selle liigi säilimiseks. Praegu läheb sookurel küll hästi, kuid see pole alati nii olnud,” kirjutab Saaremaa ühisgümnaasiumi 9. klassi õpilane Martin Vesberg, kes pälvis oma uurimistööga sookure rändekäitumisest õpilaste teadustööde riikliku konkursi võidu.
20. sajandi keskpaigas pesitses sookurg Eestis nii hajusalt ja väiksearvuliselt, et teda loeti koos kotkaste ja must-toonekurega loodusmälestiste hulka. Veel 50 aastat tagasi oli sookurg Eestis võrdlemisi harv haudelind, kelle arvukus ei ületanud 300 paari.
Praeguseks on liigi arvukus Eestis kasvanud ligi 8000 haudepaarile ning ta on tavaline, hästi vaadeldav linnuliik. Tihedam on asustus Lääne-Eestis ja saartel, kuid liik on esindatud kogu Eesti ulatuses.
Sookure bioloogiline eripära on tema pikaealisus, madal produktiivsus, pesitsemine teistest liigikaaslastest eraldi kindlatel territooriumidel ning kõrge sotsiaalsus rände- ja talvitumisperioodil.
Valisin sookure oma uurimisobjektiks seetõttu, et olen neli aastat tegelenud nende lindude rõngastamisega. Paarile Saaremaa sookurele on jalga pandud ka GSM-saatja – nii oleme teada saanud, kus need linnud rändavad ja kuhu talvituma suunduvad.
Mu eesmärk oli oma uurimistöös esmakordselt kirjeldada sookure rändetee valikut, käitumist rändeteel ning talvitusalade valikut, kasutades selleks märgistatud lindude vaatlusi Saaremaa asurkonna näitel. Mu uurimus põhines hüpoteesil, et Saaremaalt pärit sookured kasutavad peamiselt Lääne-Euroopa rändeteed, kus põhilised rändepeatusalad on Saksamaal ning talvitusalad Hispaanias ja Prantsusmaal.
Mu uurimuse “Sookure (Grus grus) Saaremaa asurkonna rändekäitumine” (juhendajad MSc Ivar Ojaste Eesti maaülikoolist ja õpetaja Inge Vahter Saaremaa ühisgümnaasiumist) lähtematerjaliks oli Saaremaal ajavahemikul 1997–2018 unikaalsete värvirõngaste kombinatsioonidega märgistatud sookurgede taasleiud.
Saaremaal on sookurgede värvirõngastamisega tegeletud 1997. aastast. Möödunud aasta lõpu seisuga on Saaremaal rõngad jalga saanud 156 sookurepoega, kellest on uuesti kohatud 126 lindu. Saaremaal märgistatud sookurgede taasleiuprotsent on seega 80,8% – väga kõrge näitaja, mis annab tunnistust sellest, et sookurgede märgistamine värviliste rõngastega on tõesti väga tõhus viis nende rände kohta teavet koguda.
Kokku on Saaremaal rõngastatud sookurgi nähtud kümnes riigis: Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias, Eestis, Soomes, Poolas, Ungaris, Rootsis, Venemaal ja Portugalis.
Kui taasvaatlusi analüüsisin, ilmnes, et mida vanemaks sookurg saab, seda kogenumaks ja pelglikumaks ta aga muutub ning võimalus teda näha väheneb. Need linnud võivad muuta ka oma rändeteed ning seetõttu ei pruugita neid enam näha. Tõenäosus sookurge ka teist korda kohata on 73,7% ning võimalus, et teda kümme või rohkem korda uuesti vaadeldakse, on 50,6%.
Eestist lahkuvad Saaremaal rõngastatud sookured 29. septembril (± 2 päeva). Saksamaale saabutakse keskmiselt 15. oktoobril (± 2 päeva). Peatusperiood Saksamaal kestab sookureperedel vähem, poegadeta vanalindudel rohkem. Keskmiselt aga peatutakse seal 12 päeva. Prantsusmaal peatutakse sügisese läbirände aegu 9 päeva.
Saaremaal rõngastatud sookurgi on nähtud kümnes riigis: Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias, Eestis, Soomes, Poolas, Ungaris, Rootsis, Venemaal ja Portugalis.
Kevadrände ajal tehakse peatusi üldjoontes samades riikides kui sügisrändel, rändetrajektoorid kattuvad. Prantsusmaale saabutakse 3. märtsil (± 4 päeva), Saksamaale 12. märtsil (± 2 päeva). Kevadise läbirände ajal peatutakse Prantsusmaal keskmiselt 8 päeva ja Saksamaal 15 päeva. Nii sügis- kui ka kevadrände ajal Prantsusmaal nähtud isendite arv ja vaatluste arv võrreldes Saksamaa omadega viitavad transiiträndele üle Prantsusmaa.
Saaremaa sookurgede regulaarsed talvitusalad paiknevad Prantsusmaal ja Hispaanias. Saksamaal on Saaremaa kurgi nähtud talvitumas vaid üksikutel aastatel.
Hispaanias kujunes sookurgede keskmiseks talvitusperioodiks 87 päeva, Prantsusmaal 122 päeva ja Saksamaal 163 päeva. See tähendab, et mida kaugemal asub sookure talvitusala tema pesitsuskohast, seda lühem on talvitumisperiood. Saksamaal talvituvate sookurgede sügisränne kestab 16 päeva, Prantsusmaal talvitujatel 40 päeva ning Hispaanias talvitujatel 50 päeva.
Hispaanias talvitujate kevadrände pikkus on 68 päeva, Prantsusmaal talvitujate oma 41 päeva ja Saksamaal talvitujatel 24 päeva. Järelikult – mida lähemal asub sookure talvitusala tema pesitsusalale, seda vähem kestab tema ränne ja seda kauem talvitumisperiood.
Minu töö analüüsis esmakordselt sookurgede rändemustrit värvimärgistatud sookurgede taasvaatluste põhjal. Seda tööd tuleks aga laiendada kogu Eestis märgistatud sookurgede taasleiuandmete põhjal.
Sookurg on üldiselt tuhkhalli sulestikuga kurglane. Kuklal asub punane laik ning silma tagant jookseb mööda kaela lai valge vööt. Linnu toidulauale kuulub peamiselt taimne ollus, seemned ja marjad, kuid ära ei öelda ka selgrootutest ning väiksematest selgroogsetest. Sookure pesa asub vesises kohas – lage- või põõsassoos, lagerabas, järveõõtsikul või näiteks mõnes luha märjemas osas. Kurnas on kaks muna, mida emas- ja isaslind hauvad kordamööda. Nelja nädala pärast kooruvad pruunis udusulestikus pesahülgajad pojad, kellega võetakse päev-päevalt ette üha pikemaid toitumisretki. Poegade lennuvõime saabub ligikaudu kaks kuud pärast koorumist; esmarändel ja talvitumisel jääb perekond kokku.
Sookure pesitsusareaal hõlmab suuremat osa Euraasia metsatundra ja metsavööndist ning põhjapoolset osa stepi- ja poolkõrbe vööndist. Täpsed andmed sookure arvukuse kohta puuduvad, sest liik pesitseb hajusalt raskesti ligipääsetavatel märgaladel väga suurel territooriumil ning on seetõttu raskesti loendatav.