R, 26.04.2024
Ilm
Horoskoop
Tellimine
Kuuluta
Reklaam
Toimetus
Klienditugi
RUS
ENG
Tellijale

Meie isa lahkumine (3)

Rein Veidemann
, Tallinna ülikooli emeriitprofessor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vello Salo 2008. aastal Pirita kloostris oma töötoas. «Olla eestlane tähendab võidelda igal pool ja igal ajal,» ütles Salo, kelle elulugu seda kõnekalt kinnitab. 
Vello Salo 2008. aastal Pirita kloostris oma töötoas. «Olla eestlane tähendab võidelda igal pool ja igal ajal,» ütles Salo, kelle elulugu seda kõnekalt kinnitab. Foto: Toomas Huik

Eile, esimesel ülestõusmispühal ärkas kogu Eesti kirkas kevadpäikeses. Lapsepõlvest meenub mulle, kuidas ema ütles sel hommikul: «Vaata, poeg, kuidas päike tantsib!» Ja kuigi päikesesse polnud võimalik vaadata, uskusin ma, et ta tõesti tantsib suurest rõõmust Jeesus Kristuse surmavallast pääsemise puhul.

Aga eile, ainult mõni tund enne koitu, kustus ühe mehe silmavalgus, vaikis tema süda. See mees oli isa Vello, Pirita kloostri preester, katoliku vaimulik, teoloog, eksegeet, kirjastaja, tõlkija, toimetaja, polüglott, professor, Helsingi ülikooli audoktor, soomepoiss... Võin jäädagi siin loetlema kõiki neid tegemisi, isikuid ja asutusi, mille või kellega Vello Salo seotud oli. Kuuldavasti oli ta koguni giid, rühmajuht Vatikanis, mis minu jaoks võimendub kokkuvõtvalt üheksainsaks sõnaks: teejuht. Ei, veelgi kõrgemalt, veelgi võimsamalt – eestvedajast, eeskõndijast Teejuht.

Kommentaarid (3)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles