Mihhail Lotman: Vello Salo tundis keele kõla
21. aprill 2019, 20:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna öösel lahkunud vaimuliku Vello Salo tähtsaim fenomen seisnes selles, et ta oli luuletaja, ütles katoliiklasest kirjandusteadlane Mihhail Lotman.
«Ta oli teoloogia doktor, pikka aega praktiseeriv vaimulik, raadiohääl, tõlkija. Aga ükskõik, mida ta tegi, oli selle juures esteetiline komponent. Mitte plastilises või värvi mõttes, vaid keele mõttes. Ta kaua aega tegeles püha kirja erinevate fragmentide eestindamisega ja alati oli tunda, et ta mitte üksnes ei tõlgi tähendusi, vaid tunnetab selle keele kõla ja maitset. Vello tähtsaim fenomen seisnes selles, et ta oli luuletaja,» ütles kirjandusteadlane, semiootik ja poliitik Mihhail Lotman.
«Eestis on mitu suurepärast katoliiklasest preestrit, aga nad kõik on teise keele taustaga. Religioon, eriti kristlus, on olemuslikult seotud keelega. Kui me teame, et alguses oli sõna, siis sellel pole mitte keeleteaduslikud, vaid keeleolemuslikud tagajärjed. Vello Salo tundis seda,» rääkis Lotman.
Lotman tõi välja, et 2001. aastal Pirita kloostrisse vaimulikuks läinud Salo seos Pirita kloostriga algas, kui ta Itaaliasse põgenes. «Ta varjas ennast pärast sõda Itaalias birgitiinide juures ja valetas, et on itaallane. Selleks, et nõukogude võim teda ei leiaks. Vahetas enda nime Vello Saloks, mis kõlab natukene itaaliapäraselt. Ta peaaegu, et juhuslikult sattus birgitiinide juurde ja tundis seal midagi, mis on tugevam kui sõjaline jõud. Kui ta oma elu lõpu sidus Birgitiini kloostriga, siis see ei olnud juhuslik seik, vaid saatuse riim. Usun, et see väljend oleks talle meeldinud,» ütles Lotman