Juubelit tähistav võrkpalliveteran Peeter Kais: Elu on meeskonnamäng

Copy
Peeter Kais.
Peeter Kais. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Täna 70. sünnipäeva tähistava teeneka võrkpalluri, treeneri ja sporditegelase Peeter Kaisi sõnade järgi on võrkpall andnud talle palju tuttavaid ja õpetanud elama.

Isa jälgedes on astunud kõik neli poega: Kaarel, Kristjan, Kaur Erik ja Karl Henri Kais.

Suurema osa elust Pärnus veetnud Peeter Kais on sündinud Võrus ja ammutas võrkpalli algteadmisi legendaarse Jaan Gutmanni käe all.

“Pean Gutmanni üheks oma parematest juhendajatest. Ta oli tõeline oma ala fanatt: tegi asjad puust ja punaseks selgeks. Kui vaja, siis võis ka trenni kinni pidada, et mingit tehnikaelementi lihvida,” peab juubilar esimest juhendajat austusega meeles.

Tegelikult ei olnud volle noorele Peetrile sugugi enesestmõistetav valik, sest andekas noormees lõi aktiivselt kaasa kergejõustikuvõistlustelgi.

“Minu 1969. aastal Antslas puuteibaga püstitatud Eesti B-klassi meistritiitel teivashüppes 3.35 püsis üsna kaua, vist alles Erki Nool hüppas selle üle,” muheleb Kais ja meenutab kõrgushüppe tulemust 1.85.

Võrust liikus Kais peagi pealinna TSIKi, kus tema juhendajaks sai Raimund Pundi. “Ta oli eelkõige suurepärane psühholoog,” on ta veendunud. Vähesed teavad, et Kais on tulnud armees aega teenides Kaliningradi oblasti meistriks ja et ta kuulus Alma-Ata turniiril 1968. aastal Nõukogude Liidu meistriks tulnud Tallinna Kalevi koosseisu. Tõsi, toonase reglemendi järgi sai hooaja lõpus kuldmedali kaela kümme mängijat ja 12-le anti diplom.

Läbilöök suurde võrkpalli oli Kaisile aga 1972. aastal Tallinnas toimunud traditsiooniline Vana Tooma turniir, kus ta treener Ivan Dratšovi otsusega vigastatud Viljar Loori asemel põhikoosseisu pandi ja kohe parima mängija auhinna pälvis. “Avo Tasane tõstis lihtsalt nii hästi,” toob ta enda panust vähendades esile 1970ndate sidemängijavirtuoosi nime, kellega ta hiljem Pärnu KEKis mängides mitu puuda soola ära sõi.

Kaisi mängijatalent tuli välja kuurortlinn Pärnusse kolides, kui ta tõmbas kohaliku KEKi särgi selga.

“Pärnusse kutsus mind Aivo Käbin, kes on Pärnu võrkpallis olnud ülioluline inimene. Olen temale palju tänu võlgu,” kiidab Kais austatud spordipersooni, kes koos Johannes Noormäega moodustas toona Pärnu meeste võrkpallis silmapaistva tandemi.

Just Noormägi utsitas Kaisi Pärnus treenima noori võrkpallureid. Kaisi esimesse rühma kuulusid tema pojad Kaarel ja Kristjan, aga ka näiteks hiljem näitlejana tuntust kogunud Tambet Tuisk. Vennad Kaisid olid 1990ndatel Eesti rannavolles kvaliteedimärk. Kristjan osales hiljem Rivo Vesikuga Pekingi olümpiamängudel.

Võrkpalliga on edukalt tegelnud nooremad pojad Karl Henri ja Kaur Erik. Karl Henri on Eesti noorte rannavollekoondise kandidaat, teine teenib aega Eesti kaitseväes.

Juubilari kirg võrkpalli vastu ei ole lahtunud pärast pensionile jäämist, sest alles hiljuti võitsid tema juhendatavad Pärnu spordikooli B-klassi poisid U14 klassis Eesti meistritiitli.

Kais on neljakordne Eesti meister ja Nõukogude Liidu maaspordiühingute kuuekordne meister, 1981. aastal sai ta Nõukogude Liidu meistersportlase rinnamärgi.

Juubilar peab sportlastee suurimaks saavutuseks kuulumist Eesti koondisse ja Pärnu KEKi perioodi.

“Võrkpall on andnud mulle laia tutvusringkonna ja õpetanud elu – nii väljakul kui elus peab olema küünarnukitunne,” avaldab Kais mõtettera. “Kogu elu on ju meeskonnamäng.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles