“Suur nädal, mida kristlased tähistavad Jeesuse kannatusi meenutades, tõi märgilisi sündmusi ka 21. sajandil,” kirjutab Äripäeva muhulasest ajakirjanik Neeme Korv.
NEEME KORV: Kannatuste nädal (1)
19. aprill 2019, 18:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alustagem sellest, et kui lüüa praegu Google’i otsingusse “Jumalaema kirik Pariisis”, ei leia esimeste vastuste seas enam Victor Hugo maailmakuulsat romaani ega isegi kirikut ennast, vaid viiteid, fotosid ja videoid Prantsusmaa tuntuima jumalakoja põlengust.
Selle katastroofilise juhtumi tagamaid ja taustakihte on kirjeldamatult palju. Teisiti ei saakski olla ühe ligi 900-aastase ajalooga ehitise puhul, mis on õieti palju enam kui ehitis. Notre-Dame de Paris on osa inimtsivilisatsioonist, maailma kultuuriloost ja kui seda tabab õnnetus, siis üritatakse haava võimalikult kiiresti ravida.
Globaalne ühisrahastus
Raha kiriku taastamiseks leitakse, ja mitte ainult oma riigis, vaid globaalses ühisrahastuses. Kui see ühel päeval mingil põhjusel enam nii ei ole, on inimkond end hukule määranud.Kultuuri loomine ja selle väärtustamine on inimlik, ent paraku käivad ka õnnetused inimesi kaudu. Nii pole ka meie kirikud ja muud mälestised täielikult kaitstud kahjutule ja muude sarnaste kriiside eest. Kui mõtlen Eestis mingile ehitisele, millel on tohutu sümboolne väärtus, siis mõtlen näiteks Kuressaare lossile. Loomulikult Tallinna vanalinnale. Kirikutele, mis annavad ilme kilukarbisiluetile, aga mitte ainult neile...
Neid väärtusi on palju ja neid tuleb kaitsta, aga kas me saame sellega hakkama? Igal organisatsioonil, asutusel ja ettevõttel, kes neil pindadel praegu tegutseb ja neid omab, tasuks Pariisis juhtunu kontekstis pidada üks tõsine koosolek ja mõelda, milline võiks olla ennetustegevus. Kindlustus on üks asi, aga asi algab ennekõike ikkagi inimeste hoolest ja suhtumisest.
Raha kiriku taastamiseks leitakse, ja mitte ainult oma riigis, vaid globaalses ühisrahastuses. Kui see ühel päeval mingil põhjusel enam nii ei ole, on inimkond end hukule määranud.
Kannatusi jagub ka Maarjamaale. Kolmapäeval astus riigikogu ette peaministrikandidaat Jüri Ratas, et nõutada volitused oma teise valitsuse moodustamiseks. Oma risti tuleb meist igaühel kanda. Reformierakondlased grillisid Ratast riigikogu kõnepuldis tunde. Kuid ometi pole need tuleristsed peamised, mis Ratast ees ootavad. On selge, et opositsiooni suurim jõud hakkab võimuliitu korralikult marineerima ja küpsetama edaspidigi. Neil lihtsalt on nii palju saadikuid. Kujutage näiteks ette jõudemonstratsiooni riigieelarve arutelul, puldis niigi lühikese sütikuga Martin Helme?
Keskerakond pole enam see Keskerakond, mis ta oli.
Opositsioonis veedetud ajal koondas just nimelt Keskerakond enda taha “alandatute ja solvatute” hääled, need hääled, kes esitasid mõnikord kibedalt, mõnikord ka õigustatult küsimust “Kas me sellist Eestit tahtsime?”. Nüüd on need hääled paljuski läinud EKRE-le. Just peamiselt seepärast Reformi- ja Keskerakonna laiapõhjalist koalitsiooni ei sündinudki.
Ratase kannatused
Ent isegi siis, kui alustav võimuliit kehastabki praegust rahva tahet kompromissi näol parimal võimalikul moel, ei tundu leitud kompromiss midagi eriti püsivat. Muresid jätkub igasse erakonda, aga ennekõike Keskerakonda endasse. Euroopa Parlamendi valimised saavad olema proovikivi.
Venekeelne valijaskond, hoolimata pealinna meelepärasest meerist, ei pruugi välja tulla. Valimiskaotus toob tüli majja, isegi kui see tuleb sisepoliitika kontekstis justkui vähetähtsatel valimistel.
Ratase kannatused alles algavad.