/nginx/o/2019/04/18/11961420t1h457f.jpg)
Ma ei tea, kui palju on neid inimesi, kes on lugenud sama raamatut 70 aastat hiljem uuesti. Minul on see võimalus olnud.
Tellijale
Punase Jänkimehe romaan sajanditagusest Saaremaast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jänkimees – viimase kõõluseni aus!
/nginx/o/2019/04/18/11961408t1h19bf.jpg)
Aleksander Antson tavatses ajakirjanikuna oma lugusid avaldada Jänkimehe nime all.
“Aleksander Antson oli poeedi hingega, viimase kõõluseni aus. Ta ei olnud kuigi viljakas, tal ilmusid vaid mõned üksikud kogud. Mitu aastat ilmus eelteade, et Antson lõpetab oma romaani “Kirg”. Ootasime viis aastat, kuni lõpuks ilmus.
Antson oli spordireporter, iga päev tuli uudiseid koguda ja kirjutada, ka Eesti spordiuudiseid Soome edasi anda. Ta rääkis väga kõva ja selge häälega ja tema lehe väljaandja Aleksander Veiler olevat küsinud ükskord, miks Antson telefoni ei kasuta, kui ta Soomega räägib. Rääkis nii kõvasti.”
Saaremaalt pärit ajakirjanik Vladimir Raudsepp meenutas kolleeg Antsonit Eesti Raadio saates “Kirjutamata memuaare” 24. juulil 1977.