Hooldusküsimuse valupunkt: eakad elavad pigem viletsalt kui paluvad abi (1)

Võru vallas elav Heli Parmasson käib kord nädalas abis oma üksinda talus elaval 88-aastasel naabrinaisel, kes ise enam kõigi asjatoimetustega hakkama ei saa. Kui naabri poeg autoavariis õnnetult hukkus ja naine üksi jäi, ei saanud Parmasson käed rüpes istuma jääda.

«Ta on selle koha pealt ikka superkangelane, kange naine. Ta elab täiesti üksi ja tahab viimase võimaluseni kodus olla,» kirjeldas Parmasson ja lisas, et naabrinaine lihtsalt paaniliselt kardab hoolekandeasutusi. Naabril on küll lapselapsed olemas, kuid kuna nad elavad liiga kaugel, siis nii tihti kui tarvis oleks, külla tulla lihtsalt ei jõua.

Hakkama naabrinaine saab, aga seda väga vaevaliselt. Ka see abi, mida Parmasson saab täiskohaga töö kõrvalt naabrinaisele pakkuda, ei ole peagi enam piisav.

«Ta on tegelikult harjunud üksi elama ja on olnud võitleja tüüp. Ta kasvõi roomates veab need puud ahju juurde. Paneb ikka ahju küdema ja teeb söögi ära. Aga ega see söögitegemine jääb iga päevaga viletsamaks. Vahepeal sööb ta vana toitu, siis tulevad sellest igasugu tervisehädad,» tõdes ta ja lisas, et tegelikult oleks naabrinaisel endal hoolekandeasutuses kindlasti lihtsam.

Lisaks hirmule hooldekodu ees, on kohati pea ületamatuks mureks raha. «Kui eakamad veel kuulevad, kui palju see maksab ja et pereliikmed peavad selle eest tasuma.. Nad ei taha tüli teha. Pered on suured, lapsi palju, ei taheta, et selle arvelt see tuleks. Pigem nad rabelevad ise ära, kas või väga viletsalt ja väga kasinate variantidega,» kirjeldas ta.

Teadlikkus on madal

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja Häli Tarum nendib, et tihti ei ole inimesed ise ja pole ka süsteemi erinevad osad teadlikud esiteks oma kohustustest ja teiseks oma õigustest. «Perekond täna tõesti paljuski tunneb, et ta on üksi ja tal polegi kuhugi minna. Aga tegelikult on eri osapooltel oma vastutus,» selgitas ta.

Ta kirjeldas, et kui vanaema või vanaisa ei saa enam ise kodus hakkama, siis inimesed tihti ei teagi, et kohalikel omavalitsustel on tulenevalt sotsiaalhoolekande seadusest kohustus oma elanikele hoolekande teenus korraldada. «Korraldada, mitte teenuseid ise osutada. Siin on oluline vahe,» toonitas Tarum.

«Kui nüüd näiteks tütar läheb linnavalitsusse või vallavalitsusse ja ütleb, et mu ema ei saa enam ise hakkama, mis ma teen. Kohalik omavalitsus ei tohi teda ukse pealt ära saata ja öelda, et teie olete tütar, vaadake ise. See on lausa seaduse vastane,» kirjeldas ta.

Kohalik omavalitsus peabki tema sõnul inimesele lahendusi pakkuma. «Kes on need teenuseosutajad ja millised võimalused inimesel on. Kohalik omavalitsus peab olema selline infopunkt ja aitama inimestel nende teenusteni jõuda,» selgitas ta ja nentis, et praktikas see paraku alati veel ei toimi ja ikka saadetakse abivajaja vahel teadmatusest minema.

Endine Tallinna abilinnapea ja nüüdne riigikogu liige Tõnis Mölder selgitas märtsis, et kui pere ja lähedane pöördub omavalitsuse poole, siis abi pakkumist kindlasti kaalutakse.

«Seaduse järgi tulenevalt on esmane pereliikme hoolitsuskohustus siiski lähedastel, aga seadus ka ütleb, et see ei tohi toimuda nende igapäevase toimetuleku arvelt. See on ühtepidi hall ala, aga teisalt ka väga individuaalne,» sõnas ta. Kuigi Tallinnas on see süsteem kindlamalt paigas ning linn toetab kas täielikult või osaliselt ligi 700 vanemaealise hooldusteenust, siis Mölder möönis, et kohalikes omavalitsustes üle Eesti on see praktika täna üsna ebaühtlane.

«Minu soovitus ongi olnud ka riigile, et perekonnaseadus peaks olema oluliselt selgemana lahti kirjutatud. Ma saan aru, et seaduses ei saagi kõiki kriteeriume lahti kirjutada, aga see peaks olema oluliselt selgemalt piiritletud,» ütles ta ja tõdes, et mingites olukordades on kohalikul omavalitsusel oluliselt lihtsam öelda ei kui jaa. Sellegipooles ei tohiks tema hinnangul vastutust ära võtta ka neilt lastelt või lähedastelt, kes soovivad küll pärandusest osa saada, aga ülalpidamiskohustust täita ei taha.

Kui aga sotsiaalministeeriumis leitakse, et kohalikud omavalitsused rikuvad seadust, siis soovitab Mölder ametnikel konkreetsete omavalitsuste poole pöörduda. «Ma arvan ja eeldan, et ükski omavalitsus ei tõlgenda seadust meelega valesti,» ütles ta ja toonitas veelkord, et seadus võiks olla oluliselt täpsem.

Hooldekodu kulukus ajab skeemitama

«Kui inimesel on täna probleem, siis ei olegi head lahendust pakkuda,» selgitas Ida-Tallinna Keskhaigla õendus- ja hooldusabikliiniku direktor Eve Karmo. Tema sõnul jääb inimene ikka üksi. «Teda hooldab siis perekond või kui perearst on saatekirja andnud, siis käib teda aeg-ajalt vaatamas õde. Aga tihtipeale ta ongi üksi ja omaette, ei ole määratud ka õde teda vaatamas käia,» kirjeldas Karmo.

Karmo sõnul on probleemiks nii aeg kui raha ning seda teab ta rääkida isiklikust kogemusest. Karmo abikaasal on Alzheimer. «Ta on füüsiliselt terve 69-aastane härra, kellel puudub aga orienteerumisvõime ja oskus seoseid leida,» selgitas ta. Karmo lisas, et abikaasa tahab muidugi väga kasulik olla ja kodus toimetada, aga kui mõte ei liigu, võib hea kavatsus kurvalt lõppeda.

«Aga mida siis teha, kui ise pead tööl käima ja pereliige vajab 24/7 järelevalvet? Üheks võimaluseks on leida sobiv hooldekodu,» nentis ta. Sellegipoolest algavad seal hinnad aga 700-800 eurost ning see käib tema hinnangul paljudele üle jõu.

Õendus- ja hooldusabikliiniku direktorina teab Karmo ka, et perekonnad proovivad seetõttu igal võimalusel ära kasutada õendusabi süsteemi, sest see on lihtsalt taskukohasem.

«Miks on nii suur surve õendusabi haiglatele? Selle pärast, et siin maksab haigekassa 85 protsenti. Omaosalus on ainult 15 protsenti,» sõnas ta. Karmo sõnul piisab selle tasumiseks inimese pensionist, natuke jääb ülegi. Hooldekodu eest peab perekond aga täies mahus ise tasuma ja see summa on tavaliselt pensionist poole suurem, selgitas ta.

Ise hooldama ei peaks

Ise oma kallist vanemat hooldama jääma Karmo hinnangul pere ei peaks. «Olen alati arvanud, et lapsed peavad oma vanematest hoolima, aga mitte neid hooldama,» ütles ta. Karmo põetas ise pikka aega kodus oma mõlemaid vanemaid. Oma elu viimased päevad veetis tema ema juba haiglas. «Minu ema oli haige terve oma elu, viimased kolm aastat oli ta voodihaige. Ma sõna otseses mõttes ootasin tema surma, aga mitte selle pärast, et ma teda ei armastanud. Ootasin seetõttu, et ma ei suutnud pealt vaadata tema kannatusi,» rääkis Karmo.

Ta on veendunud, et siis kui vanem on hooldekodus korralikult hoitud, säilivad ka suhted lastega paremini. «Nad suhtlevad palju paremini, seal on võimalik perekonda meeskonda integreerida ja on võimalik paremat psühhoemotsionaalset tuge pakkuda,» selgitas ta. Kodus hooldades ja igapäevaselt muretsedes võib omavaheline side aga kaduda. «Võib tekkida üksteise vihkamine,» ütles ta ja lisas siis kiiresti, et vihkama on siiski liiga rängalt öeldud.

«Pigemini tekivad pereliikmete vahel pinged, kuna hooldaja väsib ja hooldatav tunneb ennast süüdi selles, et ei suuda endaga ise toime tulla,» sõnas ta.

Seda, et pereliige ei peaks hooldajaks hakkama, usub ka Häli Tarum. «See pole kindlasti mõistlik ega normaalne ei inimese, ega ka süsteemi vaatest,» sõnas ta ja lisas, et siin on taaskord vaja julgust abi küsida.

Tarumi sõnul on siin siiski nüanss, mille taha tihti kohalikud omavalitsused poevad. «Meil on perekonnaseasusest tulenev ülalpidamiskohustus ja paljud tõmbavad selle ja hoolduskohustuse vahele võrdusmärgi,» ütles ta.

Tema sõnul ei tähenda perekonnaseaduse ülalpidamiskohustus seda, et kui lähedasega midagi juhtub, peab pereliige teda hooldama hakkama.

«See tähendab, et on kohustus aidata peamiselt rahaliselt. Kui tekib hooldusvajadus, siis inimene ei peaks mõtlema, et kuidas mina nüüd aitama hakkan, vaid kuhu peaks pöörduma, et abi saada. Lapse kohustus on tasuda nende teenuste eest, aga ka siin tuleb mängu nüanss, et kui rahakott seda ei võimalda, peab appi tulema kohalik omavalitsus. Paljud seda ei tea, aga see on kõik seadustes praegu kirjas,» ütles ta.