Juhtkiri: kellele valame betooni?
18. aprill 2019, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rakveres on uhke, kuid suhteliselt inimtühi Keskväljak. Sügiseks peaks valmis saama suurejooneline Pikk tänav, mis on oma promenaadiga mingit otsa pidi ka nagu väljakulaadne asi. Ja kaugemas tulevikus on tekkimas veel väljak Pärdi kontserdimaja ette. Inimesi jääb linnas aga üha vähemaks.
Ühelt poolt on ju väga kena, et linnaruum kaunimaks ja inimsõbralikumaks muutub, teisalt kahaneb inimeste hulk üsna järjekindlalt ning kõikjale neid lihtsalt ei jätku. Kolmele väljakule kindlasti mitte. Ja mis me väljakutest räägime – Vallimäe kontserdipaik, mille ehitust alustati, hakkab mahutama 4000 pealtvaatajat. Milline esineja suudaks Rakverre nii palju publikut tuua?
Niigi näib sellele, kes Rakvere linnas õhtul ringi jalutama juhtub, et kõik on kusagil mujal. Sest tänavad on tühjad, baarid vaiksed ja kino ning teatergi pole enamasti ülerahvastatud. Rääkimata nädalavahetustest keset kaunist suve, kui tõenäosus linnarahvaga kohtuda on suurem Võsu rannas kui Rakveres promenaadil.
Jala poes käimine on enamiku jaoks muutunud sama haruldaseks nagu lauatelefon või nuppudega mobla.
Linnaelanikel on pigem mure – inimestele mõeldud platside asemel võiks hoopis autodele mõeldud väljakuid ehk parkimisplatse rajada. Ja hirm on neil ka – kui klient autoga treppi ei pääse, peab kaupmees poe sulgema. Ning see kartus on ka mõneti õigustatud, sest jala poes käimine on enamiku jaoks muutunud sama haruldaseks nagu lauatelefon või nuppudega mobla.
Aga me ei saa kogu linna, mis niigi pisukesele maalapile kokku surutud, ju parkimisplatsiks muuta. Las ikka olla mõni metsasalu, veesilm ja pargijupp. Tammikust ja Vallimäest rääkimata. Kivikõrbe pole vaja. Või kellele seda betooni valatakse?
Piimalehmadega käivad lapsed juba praegu avatud talude päeval farmis tutvust tegemas, et väikese inimese teadvusesse jõuaks tõsiasi, et piim ei tulegi Selveri külmletist. Heinateoriistadest on ammu museaalid saanud. Ei tahaks jõuda sinnamaani, et ristikheinalehte ja -õit käiakse kaemas botaanikaaias ja Eesti rahvuslille vaadatakse vaid helendavalt nutiekraanilt. Ja olgem ausad, paljajalu pehmel rohul kõndimise mõnu ei ole võimalik asendada ühelgi promenaadil sammumisega. Olgu see kui tahes suurejooneline ja jalakäijasõbralik.