Sõiduproov. Volkswagen T-Cross: veetlev tarbeese

Aastal 1988 ühendasid autoinsener Claudio Zampolli ja disainer Marcello Gandini jõud helilooja Giorgio Moroderiga ning koos endiste Lamborghini inseneridega loodi midagi tõeliselt erakordset. Jutt käib muidugi legendaarsest Cizeta-Moroder V16Tst. Otsige see 90ndate ikoon internetiavarustest üles. Ausalt, ta on seda väärt. Ainult tagumisi rattaid käitav 6,0-liitrine, 16 silindriga ja 540 hobujõudu arendav V-asetusega mootor auto tagaosas, algselt Lamborghini Diablo tarvis disainitud kere, kaks (!) paari klapptulesid ja viiekäiguline manuaalkast – see on toores hullumeelsus neljal rattal. Kirg, fantaasia ja unistused. Volkswageni verivärske pisimaastur on oma innukas ratsionaalsuses kogu selle pöörasuse absoluutne vastand.

T-Cross ei sündinud palavikulistel öödel, pooltühjade kohvitasside, üle serva ajavate tuhatooside ja hüsteeriliste naerupahvakute keskel. Teda ei loonud kunstnikud, poeedid ega muusikud. T-Crossi eostas nõudlus turul ja tõid ilmale arvud Exceli tabelis. Kõik tema juures lõhnab arvutuste, niši rihtimise ja peenplaneerimise järele. Volkswagen T-Cross ei ole auto – ta on sõiduvahend. Tarbeese.

Selge, imelist sidet juhi ja masina vahel pole siit mõtet otsida. Seda ei ole ega tule. On muidugi inimesi, kes ka röstri või fööniga sügavalt intiimse ja kestva sõpruse suudavad luua, kuid need on erandid ja T-Cross ei püüagi olla su sõber. Ta on kindel, mugav ja praktiline vahend linnaruumis liiklemiseks.