/nginx/o/2019/04/16/11955411t1h295a.jpg)
Vaadates liikluses toimuvat, võib sageli täheldada nähtust, mida siinkohal sobib ehk nimetada paja ja katla sündroomiks. Autojuhid kiruvad saamatuid ja tähelepanematuid jalakäijaid ning rattureid, need aga süüdistavad autojuhte ülbuses ja nahaalsuses. Eks omajagu õigust ole mõlema arvamuses.
Autojuhid ei anna jalakäijatele ega ratturitele teed või kihutavad neist liiga lähedalt mööda. Jalakäijad tormavad ootamatult üle sõidutee. Mõni rattur aga, selmet liikuda sõiduteel võimalikult selle parema ääre lähedal, kulgeb aegamisi keset sõidurada, kannul möödasõiduvõimalust ootavate autode rodu. Või siis eelistab kaherattalise juht liikuda hoopis tee vasakus servas, tekitades niimoodi ohtlikke olukordi. Mõni ei tunne reegleid, mõni lihtsalt ei hooli neist.
Aeg-ajalt tasub liiklusreeglid üle korrata ka siis, kui oleme veendunud, et me neid niikuinii teame. Mälu võib olla petlik. Ja reeglid muutunud.