Kiirabi juht Adlas: doktor Google võib kasu asemel kahju teha

«Erinevate haiguste kohta internetist leitavad nõuanded on meie tänases arenguetapis pigem kurjast ning tekitavad inimestes paanikat ja hirme, rohkem küsimusi, kui vastuseid. Ja alati jõuavad need internetist abiotsijad lõpuks oma probleemiga ikkagi pärisarsti juurde,» rääkis Adlas. «Kui sisestada otsingumootorisse «tipp-täpp» või «sügelemine» ja hakata seal taga nägema vähki ning teisi hirmsaid haigusi, siis see ei anna vastuseid ja tekitab sageli hoopiski paanikat,» lisas ta. 

Samas soovitas Adlas õppida erinevatest internetis leitavatest videodest näiteks seda, kuidas hooldada lamatisi või lapsel mähkmeid vahetada.

Kuivõrd meie inimesed üldse oskavad esmaabi anda?

Doktor Google ja elupäästev esmaabi tuleb lahus hoida. Elupäästev esmaabi võiks olla iga 21. sajandi inimese elementaarne oskus. Me peaksime teadma, mida teha inimesega, kelle elu hakkab kehast lahkuma. Me teame, et inimese üks peamisi surema hakkamise põhjus on süda, mis töötab väga valesti või on hoopis seiskunud. Sellisel juhul on abi andmiseks lihtne ja tõhus meetod, kui seda kasutatakse kohe esimestel sekunditel. Masseeri südant, see ei tee kellelegi kahju.

Eestis satub sellisesse olukorda 1000-1500 inimest aastas, aga vaid mõnikümmend tuleb haiglast tervena välja sageli just seepärast, et esimese abi kohalejõudmise aeg on pikk ja kaasinimesed midagi ei tee.

Meist arenenumates riikides on esmaabi andmise õpetamine juba alates 1980ndatest aastatest koolide, noortelaagrite ja erinevate organisatsioonide jaoks oluline teema. Üldjuhul on neis riikides ka kodanikujulgust hakata abivajajat aitama.

Loodava koalitsiooni lepingus on meditsiini küll mainitud, kuid üsna üldsõnaliste lubadustena. Samas me teame, et haiglate erakorralise meditsiini osakonnad (EMO-d) on ülekoormatud, nagu ka kiirabi. Ja juba pikka aega. Milles on see süsteemne põhjus?

Erinevad tervishoiukorraldajad on teinud seda üldsõnaliselt – edendada, suurendada, parandada, vähendada ravijärjekordi – aga nad ei parane ja vähene ju iseenesest. Muutusteks on vaja analüüsi, teha plaan ja hakata seda ellu viima. Või siis leida raha juurde, mis on kõige lihtsam ja kiirem meetod, et neid küsimusi lahendada. Paraku ei ole ühte ega teist juhtunud ja protsess süveneb ning inimeste tervishoiuvajadus suureneb, kuna me muutume vanemaks ja vahepeal on vähenenud arstide ja õdede arv. Need kaks asja tekitavad defitsiidi tunde.

Kui mul ikka on pühapäeva õhtul paha olla, siis ma ilmselt pean ikkagi kiirabi kutsuma?

Ega sellest ei muutu ju midagi. Kiirabil ja erakorralise meditsiini osakondadel ei ole ressurssi oluliselt rohkem, kui mujal tervishoiusüsteemis. Meie tervishoid on terviklik süsteem, samamoodi nagu on haridussüsteem või päästesüsteem. Ei saa tekitada ühes tervishoiusüsteemi osas defitsiiti ja teises ülejääki. Need osad ühtlustuvad ühinenud anumate põhimõttel üsna ruttu ja ilmselt patsient leiab tee siina, kus seda defitsiiti nii palju ei ole.

Tallinnas on uus trend ka kiirabide järjekord. Möödunud nädalal oli ühe Tallinna haigla ukse ees järjekorras 15 kiirabiautot, et patsienti haiglale üle anda. Ressursipuudus hakkab tekkima ka haiglates ja pole sealgi kohta, kuhu patsienti panna või meedikut, kes temaga tegeleks. Süsteem saab ikkagi olla terviklik ja töötada efektiivselt siis, kui see on korraldatud ja patsient saab aru riigi tervishoiukorraldusest.

Kas see on müüt, et kiirabi kutsudes saab EMO-s kiiremini ette, kui sinna ise taksoga sõites?

Õige vastus on see, et kõige kiiremini saab perearsti vastuvõtule. Kui me räägime EMO-de ülekoormusest, siis me räägime valdavalt nendest patsientidest, kes ei vaja erakorralist lõikust või elupäästvat protseduuri, nad vajavad tavalist arsti visiiti või mingisugust retsepti, ja sellega on probleem lühemaks või pikemaks ajaks lahendatud.

Me oleme mitmetel koosolekutel arutanud, et see, kuidas inimene pääseb EMO-s vastuvõtule, on võib-olla natukene pehmelt reguleeritud või reguleerimata. Tervishoiu korraldaja pole üheselt paika pannud arsti juurde pääsemise meetmeid ja seetõttu tekib väike anarhia ja «browni» liikumine. Kõige hullem on see, et üks patsient võib pendeldada mitme tervishoiuteenuse pakkuja vahel – läheb perearsti juurde, läheb haiglasse, läheb kiirabisse ja siis veel ühte haiglasse. 

Ilmselt on päris palju ka lihtsalt inimlikku rumalust ja ka pahatahtlikkust, no näiteks kutsub inimene kiirabi, kuna tal kurk valutab?

Me ei saa mitte kunagi võtta positsiooni, et patsient on loll.

Vahel ju selgub, et ikkagi on?

See sõltub vaataja silmadest ja tagantjärele tarkusest. Inimestel on terviserikkeid ja me ei saa kunagi näpuga näidata, et kellegi valulävi terviserikke kannatamisel on liiga madal või liiga kõrge. Pigem peab abiandmine olema korraldatud efektiivselt. Praegu paraku ei ole see väga hästi korraldatud ja mitte väga keerulist ravi vajavad patsiendid liiguvad kõige kõrgemasse ja kallimasse meditsiinietappi ja ummistavad selle ära.

Kiirabi ei saa väljakutseid ignoreerida isegi siis, kui teile tundub, et see ei ole tõsine?

Seda on maailmas väga palju uuritud. Meie ala inimesed on toonud kümneid tuhandeid näiteid selle kohta, kuidas väljakutse ebaselge sisu või mitte midagiütlev põhjendus tähendab kohale jõudes, et inimesel on mõni minut elada jäänud. Läbi telefoni või kolmanda isiku, patsienti nägemata või ilma uuringut tegemata, ei saa kunagi täielikult väita, et tegemist ei ole piisavalt tõsise terviserikkega.

Kas ma tänaval lamavale joodikule pean kutsuma kiirabi?

See diagnoos «joodik» ei ole väga täpne. Võib-olla see inimene tuli oma juubelilt, teda rööviti ja talle löödi pähe ning ta koriseb selle pärast, et hakkab ära lämbuma...Iga abitus seisundis inimene vajab abi isegi siis, kui ta on ainult joobes. Meie kliima ei sobi väga selleks, et tänaval pikutada, seda enam, kui inimene on lumes, vees või oma uriinis. Julgemad inimesed võiksid ikkagi püüda seda inimest äratada ja ta koduteele juhatada ning kui see ei aita, siis tuleb 112 number valida.

Alkohol oli ja on üks vigastuste ja traumade põhjusi. Te olete pikka aega töötanud kiirabis ja oskate kindlasti esile tuua mingeid trende. Kas purjuspäi vigastusi on vähem?

Suurel osal kiirabi patsientidest, kellel on vägivallatraumad, olmetraumad või liiklustraumad, on seos alkoholiga. Meie jaoks olid selles mõttes kindlasti kõige raskemad aastad 1990ndad, kuna tollane noor põlvkond elas selles joomiskultuuris. Tänaste 16-17-aastaste alkoholitarbimine on oluliselt muutunud ja me võime loota, et kui nemad jõuavad sellesse niiöelda «kaklemise ikka», siis alkoholist tingitud traumad vähenevad. Viimase viie-kuue aasta jooksul on alkoholist tingitud traumade arv tõepoolest vähenenud.

Pikad riigipühad ja kuumad suved toovad kiirabile rohkem tööd?

Lisaks neile on Tallinnas kasvanud uus trend ja see on väikesed lapsed, nende arv on lihtsalt suurenenud. Tallinnas on meil väga vähe ressurssi, 10-20 protsenti vajalikust on puudu. Raha on vähe, aga Tallinna elanike arv suur ja just näiteks pühade ajal või nädalavahetustel, kus paljud tulevad kesklinna pidutsema, on meie jõud allpool kriitilist piiri. Siis peame me hullult vaeva nägema, et väljakutseid ära teenindada.

Mille järgi üldse kiirabi saab hinnata, kui palju on vaja meedikuid ja kiirabiautosid?

Teaduse järgi saab seda planeerida kahe numbri kaudu. Inimese aju suudab pärast südame seiskumist või suurt verekaotust töötada 7-8 minutit, selle aja jooksul peab professionaalne meedik kohale jõudma. Teine on «kuldse tunni reegel», mille jooksul peab raske traumaga patsient jõudma haiglasse lõikuslauale. Nende numbrite alusel planeerivad kiirabid oma ressurssi kogu arenenud maailmas.

Umbes 60 protsenti ressursist peab olema kogu aeg vaba, et reageerida kiiretele väljakutsetele. Tallinnas on see aegajalt 30 protsenti. Niimoodi jõuame me esimese lainega reageerida suurematele sündmustele, olgu selleks siis plahvatus või tulekahju, ning alles siis valmistada ette haiglaid ja evakuatsiooni.

Tallinn on kiirabi jaoks keeruline linn, siin on ummikuid, vanalinn on kitsas, liikluskultuur jätab kohati ka soovida. Kas kiirabi oskab nende teguritega arvestada?

Teoreetiliselt oskab. Aga kui on lumetorm või suurte elumajade ümbrus on lihtsalt kinni pargitud, siis on keeruline. Kuid juba pikka aega tahan ma kiita Tallinnas autojuhte ja liikluskultuuri. Enamus juhte teeb kõik selleks, et vilkuritega kiirabiautole teed anda. Ma olen mitmes Ida-Euroopa riigis näinud ükskõikset suhtumist, meil seda ei ole.