Täiskasvanud mees peab end koeraks: kannab nahast kostüüme ning haugub tänaval tuttavate peale

Daily Mail kirjutas, et 37-aastane Kaz James, kes on pärit Manchesteri lähedalt Salfordi linnast, on end pidevalt veidrana ja justkui mitte inimesena tundnud. Teismeeas, aga taipas James, et ta on tegelikult hoopiski kutsikas. Ta sööb kausist, tihti haugub sõprade peale, närib koeraküpsiseid, kannab asju oma suus ning tal on kodus tuhandete naelte väärtuses kummiülikondi, koerarohmasid ning teisi esemeid, mis aitavad teda tema muutuses. Ta kirjutas isegi raamatu «Kuidas treenida inimkutsikat» ja loodab nüüd terve elu koerana elada. 

Päriselus poejuhatajana töötav James sõnas: «Ma elan oma elu küllaltki normaalselt. See tähendab endale kaelarihma kaela panemist ja tänaval tuttavate peale haukumist.»

James'i saadavad tänaval ka mitmed kummalised pilgud ja reaktsioonid, aga ta ei tee sellest suurt välja, sest käitumine, mis on teiste jaoks imelik, on tema jaoks vajalik, sest ta saab näidata tema sees peituvat looma.

Normaalne inimene olla on tema jaoks keeruline. «Ma olen treenitud ja ma võin inimestega suhelda, aga mulle see ei meeldi, kuna ma tunnen end ebamugavalt,» ütles ta. 

Kaz James sõnas, et kui ta käib sõpradel külas õhtusöögil, siis ta laua taga ei söö, küll aga teeb seda restoranis olles. Koeraks olemisele vaatamata sööb ta inimeste toitu ja tööl olles kannab T-särki, millele on kirjutatud «koer». Kuigi ta saab iseendaks olemise ajal inimestel ka palju kiitust ja tunnustust, siis, nagu James ise välja toob, ei käitu ta nagu koer, mitte nende pärast, vaid sellepärast, et olla tema ise.

James on leidnud mitmeid inimesi, kes elavad samasugust elu nagu tema. «Ma ei ole end kunagi inimesena tundnud. Ma olen end alati tundnud koerana, kes ei ole oma kohta leidnud. Ma ei teadnud tol ajal veel, milles asi oli, koeraks olemise kohta ma ei teadnud,» sõnas ta.

Tema ja tema kaasmõtlejatest saavad kokku ning veedavad üheskoos aega nagu koerad. 

James'i isiklik avastus enda päris olemuse üle tuli 17-aastasena, kui ta sai Interneti. «Ma taipasin siis, et minu käitumine lapsepõlves oli suhtelise koera moodi. Ma arvan, et juba umbes kuue aastaselt. Mitte keegi ei rääkinud sellest kunagi, seda ei mainitud kunagi,» ütles ta.

Kui James enda juures selle avastuse tegi, siis läksid tema vanemad varajasele pensionile ning kolisid elama Norfolkis asuvasse tallu. 

Daily Mailis ilmunud lugu luges ka kolumnist Jonathon Van Maren, kes leidis, et Kaz Jamesi argumendid koeraks olemise kohta on samad, mida kasutavad transseksuaalid enda identiteedi põhjendamiseks.

«Pange tähele, mis keelt James siin kasutab,» kirjutas Van Maren. «Just nagu transseksuaalne liikumine räägib ta, kuidas ta tundis varajases nooruses end segaduses ja siis kirjeldab, kuidas avastas oma tõelise olemuse. See võib pöörasena kõlada, aga meie ühiskond on juba aktsepteerinud Jamesi argumendi eeltingimuse: bioloogiline reaalsus ei määra sinu identiteedi, vaid see, kuidas sa tunned.»

Kolumnist lisas: «Ei ole oluline, et see on pöörane, kui James ütleb, mida koer tunneb. Samuti on pöörane, kui mees väidab, et ta on naine, sest ta on alati end naisena tundnud, sest ta ei saa seda tunda, kuna ei ole kunagi naine olnud. Transaktivistid võivad selle võrdluse pärast solvunud olla, aga nad ei tohiks. Pealegi, isegi inimesed, kes meelega teevad end invaliidiks (transabled), kuna nad tunnevad end invaliididena, ütlevad, et seadus lubab neil transliikumise pärast terved jäsemed maha lõigata.»

Kaz Jamesi liigilist identiteeti kommenteerib ka Varro Vooglaid, kes toetab sarkastiliselt mehe valikut olla koer. «Kui soolisus on pelgalt sotsiaalne konstruktsioon, mida inimene saab vastavalt oma paremale äranägemisele muuta, siis miks mitte ka liigilisus? Kui reaalsusest lahtihaakimine, siis reaalsusest lahtihaakimine – vorme on sellel muidugi mitmesuguseid,» kirjutas Vooglaid.