Kuidas põnevikku eelarvamusega võtta

Jüri Pino
, vabakutseline ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Hammurapi inglid»
«Hammurapi inglid» Foto: Raamat

Tobe on, eriti põnevikku lugedes, üsna alguses toppama jääda ja teeselda, et mõtiskled. Juhtus. Läheb seal üks Soome politseiametnik välisministeeriumi, mõtleb, nh, polegi kunagi käinud, ja siis seletatakse tausta. Välisministeeriumi oma nimelt. Kes oli arhitekt, milleks tegelikult ehitati. Et nimi olnud Merikasarmi, mis siis peaks tähendama maal olevate madruste hoiupaika, aga nüüd, näe, diplomaadid sisse siginenud.

Et, tuli pähe, miks sa, soome kirjanik, kuigi mittesoome nimega – aga mis soome nimi on Sibelius või Agricola või Laestadius – soomlastele seletad seda välisministeeriumi asja. Kes teab, teab niikuinii. Nagu meil siin, välisministeerium on endine EKP Ka-Ka maja, mahalõhutud rahandusministeerium oli plaanikomitee. Tollest on kahju, ilus maja oli, tegelikult. Kes aga ei tea, seda ei huvita ka niikuinii. Kuigi see on huvitav rääkida. Välismaalasele. Tarbetud, aga värvikad teadmised. Stockholmi Eesti Maja koha peal seisnud kunagi anglikaani kirik, näiteks. Miks seda teada – ei millekski, aga tore on.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles