Postimehe aruanne: ikaldus rünnakul jätkas käsipallikoondise mõõna

Postimees pani Kalevi spordihalli nukrast õhtust (ja eriti teisest poolajast) kirja järgmised tähelepanekud:

Kriis, mis muud Juunis 2011 oli Eesti käsipallikoondis täpselt ühe võidu kaugusel EM-finaalturniirile pääsemisest. Põlva karukoopas kaotati Makedooniale ja suur võimalus luhtus. Järgnes järsk (ja ootamatu) teekond sohu, mis tipnes neli aastat hiljem kaotusega Viljandis Luksemburgile.

2020. aasta EM-sarja eel võis taas vargsi lootma hakata. Finaalturniirile pääsejate ring laienes 16 meeskonnalt 24-le, Eestil õnnestus ka esimene alagrupifaas (vastased Türgi ja Kosovo) võitjana lõpetada. Tõsi, need mängud peeti absurdsel kombel nii ammu kui jaanuaris 2017!

Mullu suvel otsustati Rein Suvi asemel palgata peatreeneriks kümne tiitlivõistlusega medaliga pärjatud rootslane Thomas Sivertsson. EMi teist faasi alustati tema käe all ülikindlate kaotustega Hollandile ja Sloveeniale. Täna asuti Läti vastu teadmises, et viimati maitsti võidurõõmu 28. oktoobril 2017. Lisades kontrollkohtumised, oli kaotusteseeria veninud juba seitsmemänguliseks.

Ikaldus rünnakul Seega: kodus vajati Läti vastu võitu nagu õhku. Et usk ja enesekindlus taastada, et Sivertssonile debüütvõit kinkida, rääkimata kõikvõimalikest sportlikest põhjustest.

Avapoolajal ei juhtinud kumbki rohkem kui ühe väravaga. Pigem domineeris Eesti – rünnakul särasid Jaanimaa ja Karl Toom, väravas Rasmus Ots. Kuid 11:10 vaheajaedu sulas kui kevadine lumi. Eesti ei suutnud ligi kaheksa minutit skoorida ja jäi 11:14 taha. Rünnak oli nürim kui teritamata nuga ja kaitse ühtäkki läbisõiduhoov. Läti kingitused lubasid meid korra veel värava (15:16) kaugusele, kuid siis toimus uus ja otsustav lagunemine. Tõsiasi, et viskasime teisel poolajal vaid seitse väravat, räägib murelapsest selgelt keelt.

Kõik see tähendas, et Eesti nukker seeria jätkus ja EM sai sisuliselt läbi. Pühapäeval mängitakse Valmieras juba üksnes au nimel.

Staari mitu nägu Kui meid on vaat et terve kümnendi liidrina vedanud Mait Patrail – kes alates sügisest vigastusteahelas sipleb –, siis Läti saab loota esimese suurusjärgu tähele. 215 cm pikkune Dainis Krištopans teenis tänu Skopje Vardaris säramisele lepingu Paris St. Germainiga.

Eesti suutis Kalevi spordihallis uskumatult võimsa koljatiga pealtnäha kenasti hakkama saada. Krištopans viskas vaid kolm väravat ning jäi kaotajaks isegi paremsisemiste duellis Dener Jaanimaaga (neli). Samas jagas ta kaaslastele loendamatul hulgal nutikaid sööte, kehastudes väravamasinast mängujuhiks.

Mure klubidega Eesti käsipallureid näib piinavat jalgpalluritest ametivendade sündroom: lõviosa koondislastest teenib elatist ja karastust välismaal, kuid paljuski madalamates liigades. Teatud mängijate puhul on probleem ka küsitav roll koduklubis.

Läti vastu superpartii pakkunud Ots otsustas hiljuti teha isiklikus karjääris olulise otsuse: liikuda Saksamaa Bundesliga klubist Bergischer (kus ta oli kolmas number) sealsele kolmandale liigatasemele.

Eesti koondise peatreener Thomas Sivertsson:

«Esimesel poolajal olime kaitses väga head ning pidanuks suurema oskustepagasi või natukese õnne kaasabil juhtima suuremalt. Mõnel teisel päeval läinuksime puhkama kolme-nelja väravalises eduseisus.

Aga me ei suutnud oma võimalusi ära kasutada ja Läti sai sealt uut energiat. Siis suutsime pärast tõeliselt halba perioodi veelkord mängu tagasi tulla, aga see oli juba pigem võitluse kui enda heade lahenduste pealt. Terve teise poolaja olime rünnakul hädas. Me ei jõudnud isegi õigete olukordadeni. Läti on pikk meeskond ja võitis suure osa duelle.

Kahju, kui teed kaitses korraliku partii ja väravavaht õnnestub. See oli mäng, mis meil oli võimalik võita. Aga rünnak... Kuus-viis olukordades peame olema palju teravamad. Ja sellise kaitse pealt tuleb joosta rohkem kontratesse.»