KÜLLI MÕLDER: Kokkulepe on alati parim lahendus

Veebruaris tühistati kohtunike eetikakoodeksis punkt, mis keelas kohtunikel suhtlemisel avalikkusega isikliku arvamuse avaldamise tähelepanu all oleva kohtuasja kohta. Kas teie peate oluliseks tähtsate kohtuasjade kohta kommentaaride jagamist?

Tsiviil- ehk eraõiguslike vaidluste puhul on kommenteerimine kohtuniku poolt minu arvates veidi komplitseeritud, kuna see puudutab enamasti konkreetseid isikuid, nende delikaatseid isikuandmeid küll aga võiksid kohtunikud anda mingites menetlusliikides oma kommentaare üldiselt, et kodanikele selgitada, ja selle suhtes, kuidas mingid vaidlused kohtuniku poolt ehk siis erapooletu isiku poolt vaadates välja näevad. 

Senise keelu asemel lisati eetikakoodeksisse punkt, et kohtunik aitab kaasa kohtusüsteemi avatud suhtlemisele meedia ja avalikkusega ning kohtu tegevust ja otsuseid selgitatakse avalikkusele arusaadavalt ja esimesel võimalusel pärast vajaduse tekkimist.

Arvamuslugude kirjutamine võiks tõesti kõne alla tulla, sest on mingid menetlusliigid, milles korduvad ikka ja jälle samad probleemid. Praegu on kõigis kohtutes enam esile toodud laste hooldusõiguse vaidlused. Sageli käib sellega koos ka vaidlus selle üle, kuidas peaks lahus elav vanem lapsega suhtlema.

Tihti pannakse need kokkusaamised tunni täpsusega paika, samas unustatakse ära, et tegu ei ole mingi esemega, mida saaks tõsta ühest kohast teise. Tihtipeale on tegemist ka väikelapsega, keda ei peaks jooksutama ühe vanema juurest teise juurde, kui n-ö kell kukub.

Esikohal peaksid olema lapse huvid, harjumused ja tegevused, tervis. Aga tegelikult kujuneb see tihti vanematevaheliseks vägikaikaveoks, kus laps tegelikult polegi nii oluline. Õige pole ka see, et kohus alati eelistab ema. Olen ise mitmel korral lapse hoopis isa juurde jätnud. Oluline on, kes on lapsega rohkem koos olnud, kellega ta on enam harjunud ja kelle juures on ta elanud.

Aga kui lapse isa suhtub halvasti lapse emasse või vastupidi ema suhtub halvasti isasse, kes on last kogu aeg kasvatanud, siis ei saa kohus last mingil ajal selle vanema juurde suunata.

Tihti on selgunud, et vaidluste taga on tegelikult ka sassis inimsuhted, mille tõttu ei suudeta omavahel asju läbi arutada. Millal midagi valesti läks, ei tulegi alati välja.

Teine menetlusliik, mis läbi aegade on toonud kaasa suuri vaidlusi, on juurdepääsu määramine kinnisasjale avalikult kasutatavalt teelt. Siin põrkuvad tihti mitme kinnisasja omaniku huvid. Selliseid asju on ka telesaadetesse jõudnud, kus teeniva kinnisasja omanik otsustab mingil hetkel tee kinni panna. Need on enamasti pikad vaidlused ning käivad enne ikka korra ka teises ja kolmandas kohtuastmes ära, kui see kokkulepe tuleb või siis ei tule ja kohus määrab.

Tihti on selgunud, et vaidluste taga on tegelikult ka sassis inimsuhted, mille tõttu ei suudeta omavahel asju läbi arutada. Millal midagi valesti läks, ei tulegi alati välja.

Milliste Saaremaa mõistes oluliste tsiviilvaidluste juures olete teie olnud õigusemõistjaks, mis esimestena meenuvad?

Halduskohtu aegadest meenub vaidlus taksolubade väljastamise üle Kuressaares, mis hõlmas kümneid FIE-na töötavaid taksoteenuse pakkujaid; Saaremaa süvasadama planeeringu vaidlustamine, mis lõppes sellega, et vald ise tühistas pärast ringkonnakohtusse jõudmist detailplaneeringu, tänu millele sai süvasadama uueks asukohaks Mustjala vald (praegune asukoht); kahe ajalehe vaheline vaidlus kaubamärgi Oma Saar kuuluvuse üle, mis lõppes sellega, et ajalehest Oma Saar sai Saarte Hääl.

Veel meenub vaidlus Kuressaare jahisadama süvendustööde üle, mis oli üks paras pähkel, kuna selgeks pidi saama erinevad, üsna võõrad mõisted.

Tihti on tsiviilvaidluste taga äriettevõtete huvid, suur raha ja võimalused tippadvokaatidele maksta. Kui tihti olete oma kohtunikukarjääri jooksul tundnud, et mõnel juhul lähtub vaidlus “saarlaslikust jonnist”, kus vastasele ei taheta lihtsalt põhimõtte pärast järele anda, kuigi tunduks mõistlik?

Seda juhtub. Samas ei tarvitse tulemus pooli rahuldada. Mitte alati ei saa tulemust n-ö kogu raha eest, sest ka nn 

tippadvokaadi huvi võib olla pigem rohkem teenida kui mõistliku lahenduseni jõuda. 

Olen alati öelnud, et kokkulepe on alati parem lahendus, kui ühe poole kahjuks tehtav otsus. Eriti kui jutt on rahast. Samas, kui kohus püüab asja lahendada, et oleks n-ö kirik keset küla, siis võib juhtuda, et kumbki pool pole rahul ja lõpuks ikka keegi kaotab.

On see käibefraas tõsi, et ühine äri rikub sõpruse?

Raske öelda, pigem nii, et kuni ollakse sõbrad, pole probleemi ja kõik toimib, aga kui mingil põhjusel tülli minnakse, läheb vaidluseks ja siis tullakse kohtusse.