„On teil rohtu, mis võtaks alkoholiisu ära?”

Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaater Teelia Rolko selgitab, et sõltuvusained, nagu alkohol, ründavad lihtsustatult öeldes aju mõnukeskust. „Kui me teeme midagi meeldivat, näiteks vaatame head filmi, saame hea sõbraga kokku, siis selles keskuses vabaneb dopamiin, mis annab meile hea tunde. Kui mõnukeskusesse satub alkohol või muu narkootiline aine, siis vabaneb dopamiini märksa rohkem, aju harjub sellega ning hakkab seda aina enam tahtma,” selgitab ta.

Just seetõttu muutubki aine tarvitamine ja selle hankimine olulisemaks tegevustest, mis enne rõõmu valmistasid – näiteks perega koos veedetud ajast.

Mälu ja keskendumisvõime kaovad

Kui meile tuuakse akuutosakonda raskes võõrutusseisundis inimene, kes on deliiriumis ja krampides, ning kui ta ärkab, voolikud küljes, siis see on vahel ehmatus, mis raputab inimese eitusest üles.

Kui alkoholi mõjust maksale teatakse üsna palju, siis vähem sellest, kui hävitavalt mõjub see ajule. „50–60 protsendil kroonilistel rasketel alkoholisõltlastel esineb puudujääke kognitiivsetes funktsioonides,” on Teelia Rolko konkreetne.

Nii on häiritud inimese lühimälu, keskendumine, planeerimine – lühidalt öeldes on tal raske igapäevaeluga toime tulla. Lisaks on häiritud emotsioonide reguleerimine ja inimene muutub kergesti ärrituvaks.

See kõik ei teki muidugi üleöö – selline kahjustus tekib, kui 3–5 aasta jooksul tarvitab naine 35 ja mees 50 alkoholiühikut nädalas. „Minu kogemus ütleb, et Eestis joob ravile pöörduja keskmiselt pool liitrit viina päevas, seega nädalas tuleb kokku 112 alkoholiühikut,” toob psühhiaater näite. Võrdluseks: tervete naiste maksimaalne kogus oleks 8, meestel 16 ühikut, kuid krooniliste haiguste jms puhul üldised n-ö soovitused ei kehti.

Kui lähedased tajuvad muutusi sõltlase välises käitumises, siis ka krooniliste alkoholisõltlaste aju kuvamisel on nähtav ajukoore ja väikeaju kärbumine – selle tõttu tekivad näiteks tasakaaluhäired. Alkoholi kroonilisel tarvitamisel tekib ka B1-vitamiini defitsiit, mis on tähtis aju ainevahetuses ja mille tõttu võib tekkida Wernicke-Korsakovi sündroom: inimene on segaduses, tal on probleeme koordinatsiooni ja silmanägemisega. „Alkoholist tingitud ajukahjustusega inimesi näeme kõige sagedamini 50.–60. eluaastates,” sõnab ta.

Aastate lisandudes on dementsus „kaaslane”, kellega seeniorid oma pensionipõlve jagada ei sooviks – alkoholi kuritarvitamine võib dementsust süvendada.

„Alkoholdementsus võib küll leeveneda, kui joomine lõpetatakse, intellektuaalsed võimed ja mälu võivad osaliselt paraneda,” lisab psühhiaater.

Veel võib tekkida alkoholpsühhoos, mis on harva esinev pikaajalise alkoholi tarvitamise tüsistus, mis tekib, kui inimene hakkab kaineks saama pärast pikaajalist alkoholi tarvitamist – tekivad kuulmismeelepetted, paranoilised luulud – ja see vajab juba erakorralist psühhiaatrilist sekkumist.

Rohtu salaja toidu sisse

Viljandi alkoholitarvitamise häirete ravi teenistuse psühholoog Lauri Pihkva sõnab, et

sageli saab just erakorralise meditsiini osakonda sattumine selleks hetkeks, kui inimene tunnistab, et ta vajab abi. „Kui meile tuuakse akuutosakonda raskes võõrutusseisundis inimene, kes on deliiriumis ja krampides, ning kui ta ärkab, voolikud küljes, siis see on vahel ehmatus, mis raputab inimese eitusest üles,” kirjeldab ta.

Inimese enda tahe on paranemise vundament. „Eks tuuakse poolvägisi ka, aga reeglina saame aidata neid eesmärke, mida inimene tahab ise saavutada.”

Lähedaste meeleheide on muidugi mõistetav ja kord on Lauri Pihkva käest näiteks uuritud, kas oleks mõnda ravimit, mida sõltlasele toidu sisse raputada.

Samuti uuritakse sundravi kohta, mis Eestis tähendab põhimõtteliselt vanglat, nendib Lauri Pihkva. „Seal võivad inimesed olla aastaid kained, aga kui nad pole oma suhtumist muutnud, jätkavad nad välja tulles alkoholi kuritarvitamist.”

Vahel, nii kummaline kui see ka on, takistavad lähedased ise oma abivalmidusega sõltlasel abi saamast. „Valetatakse tema eest, päästetakse teda igasugustest hädadest, tiritakse koju, pestakse puhtaks. Tulemuseks on aga see, et kui ta järgmisel päeval selgineb, tundub talle, et kõik toimib ja midagi hullu ei juhtugi,” sõnab psühholoog.

Psühhiaater Teelia Rolko täiendab, et sisuliselt võtavad lähedased vastutuse sõltlase elu eest: käivad mitme kohaga tööl, maksavad kõik arved, loobuvad oma huvidest ja sõpradest. „Püütakse pidevalt kontrollida, mida sõltlasest lähedane teeb või ei teeks. Sellest tekib nõiaring.”

Mõlemad rõhutavad, et lähedasega tuleks suhelda siis, kui ta on kaine, ja toetada ainult muutumise püüdlust. „Karm öelda, et kuidas sa jätad inimese välja, aga aitamine kinnistab tema alkoholismi,” lisab Lauri Pihkva.

Tuleb muuta elu ja mõtteviisi

Viljandis alustas alkoholitarvitamise häirete ravi teenistus 2016. aastal. Selle aja jooksul on patsiente olnud 1103, neist mehi 790, neist omakorda vanuses 50+ 358. Naisi on abi otsinud 211, nendestki pooled on vanemad kui 50 aastat