Juhtkiri: kas Eesti vajab eriprokuröri? (2)
8. aprill 2019, 23:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti jätkab kursil, kus valitsus lubab säilitada prokuratuuri ja kohtute menetlusliku sõltumatuse. Ühtpidi on tegu samavõrd iseenesestmõistetava deklaratsiooniga kui Eesti välispoliitilise kursi jätkumine Euroopa Liidu ja NATO liikmena. Kuid võttes arvesse koalitsiooniläbirääkimiste taustal üles kerkinud hirme, võib seda lubadust arusaadavakski pidada.
Märksa põhimõttelisemate küsimustena paistavad aga silma mõned teised õigusriigi peatüki lubadused. Üks neist on eesmärk seadustada eriprokuröride institutsioon. EKRE valimislubadusest lähtuv plaan võimaldaks prokuratuuril kas omal algatusel või riigikogus moodustatava erikomisjoni ettepanekul nimetada ametisse eriprokuröri, kes tegeleks «teatud tähtajaga määratud prioriteetsete teemade menetlemisega».
Jüri Ratase sõnul pole tegu üksnes EKRE valimislubaduse täitmisega, vaid sellesisuline plaan on küpsenud juba üle aasta. Siiski on nüüd loodavas koalitsioonis teema eestvedajaks EKRE ja selle esimees Mart Helme. Tema sõnul on eriprokuröre vaja suurte kohtuasjade lahendamisel, mille menetlus seni veninud on. Kõigi koalitsioonipartnerite sõnul on küsimus näiteks viimase aja kõrge profiiliga korruptsiooniasjades. Kuidas eriprokurörid neid kaasusi aga tagant tõukaksid, pole esialgu selge, arvestades, et kohtuasjad ei jää vinduma tahte puudumise tõttu.
Nagu on korduvalt toonitanud juristid ise, on selle probleemi lahendus tunduvalt lihtsam ehk siin on küsimus ressursis – rahas ja tööjõus. Et õigusspetsialisti töötund on kallis, teab justiitsministrikandidaat Raivo Aeg ilmselt oma varasemast ametistki. Nõudes menetlusaja lühendamist õigussüsteemi lisaraha süstimata, tuuakse paratamatult ohvriks kas süüdistatava põhiõigused või kohtunike töö kvaliteet. On oluline märkida, et nende mõne kaasuse kõrval paistab Eesti Euroopa Liidus silma väga lühikeste menetlusaegadega.
Nõudes menetlusaja lühendamist õigussüsteemi lisaraha süstimata, tuuakse paratamatult ohvriks kas süüdistatava põhiõigused või kohtunike töö kvaliteet.
Valimistega veelgi teravamaks läinud poliitretoorika taustal ähvardab siinkohal pigem oht, et suuri kohtuasju hakatakse politiseerima. On ju võimaliku probleemteemana mainitud ka VEB-fondi. Tõsi, praeguse plaani järgi langetab lõpliku otsuse eriprokuröri nimetamisel prokuratuur, kuid see ei takista ka poliitikuid riigikogus loodavas järelevalvekomisjonis sellesisulisi taotlusi esitamast. Kasvõi avalikkuse tähelepanu nimel.
Ja veel ühest punktist koalitsioonilepingus: loodav valitsus lubab üle vaadata ametniku vastutuse õigusemõistmisega seotud kahjude eest. Koalitsioon lubab kohtualusele «kahjutasu tõendatud olulise menetlusprotsessi rikkumise eest». Ent ka siin peitub saatan detailides. Kolmeastmeline kohtusüsteem ongi selleks loodud, et õigus ja loodetavasti ka õiglus lõpuks võidutseks. Madalama astme otsuse võimalik muutmine kõrgemas tasemes on osa süsteemist. Menetlusprotsessi tahtlik rikkumine on ka praegu karistatav.
Märksa konstruktiivsema ettepanekuna tundub nende lubaduste taustal õigussüsteemi parem rahastamine. Kas selleks raha leitakse, on iseasi, kuid lubadus menetlusaegu eriprokuröri abil lühendada tundub praegu loosunglik. Halvemal juhul antakse rahvasaadikutele võimalus poliitikat ka kohtuvõimu kaudu ajada.