Priit Ratassepp: täiuslik naine ja täiuslik mees (3)

Viimasel ajal on õhk olnud paks vastandamisest, rindejoonele on rivistunud ka naised ja mehed. Eriti on naiste kallale tikkunud erakonnad, kelle ridades riigikokku pääsenute ja nende toetajate hulgas on ülekaalus mehed. Tekib kiusatus öelda, et Eestis on tekkimas meeste erakonnad.

Seega on paslik arutleda selle üle, mis teeb naisest ja mehest ennekõike inimese, mitte esmajoones naise või mehe. Seda enam, et ka koolisüsteemil on oma «süü» selles, et ajast ja arust soorollid elus püsivad. Nimelt võiksid tüdrukud ja poisid osaleda ühiselt kodunduse ja tehnoloogiaõpetuse ning kehalise kasvatuse tunnis.

Vastandid püsivad

Maailmas elab üle seitsme miljardi inimese, osa neist on naised ja osa mehed. Aastatuhandeid on mehed valitsenud naiste üle, otsustanud naiste eest, sundinud tugevama õigusega naisi (ja ühtlasi iseend) vaidlustamisele mitte kuuluvatesse rollidesse. Sadakond aastat tagasi hakkasid toimuma muutused: üks riik teise järel andis naistele valimisõiguse ja ühtlasi kuulutas naised igas muus mõttes otsustus- ja valitsemisvõimelisteks. See protsess kestab senini ja jätkub mõnes riigis tulevikuski.

Nii nagu Aafrikast röövitud inimeste orjusest vabastamine Ameerika Ühendriikides ei ole seni tähendanud tumeda nahavärviga inimestesse halvustava suhtumise kadumist, ei ole ka viimase sajandi vältel naistele inimõiguste andmine toonud muutust paljude inimeste (eeskätt meeste, aga vältimatult ka naiste) meeles. Niisamuti tiksub nõukogude periood seda aega kogenutes endiselt, kuigi varasemast varjatumalt ja väiksema amplituudiga.

Vanu aegu ja kombeid ihalevate inimeste meelest on mehed ennekõike mehed ja naised ennekõike naised – alles seejärel inimesed. Vastandeid kinnistav mõtlemine on mugav ja lihtsalt mõistetav, selleks ei pea vaeva nägema – raamatuid lugema, teatris käima, arutlema, oma peaga mõtlema.

Vastandid püsivad kenasti oma kohal, kogu maailm on tardunud ebaloomulikku staatilisse poosi. Vastandeid ületav mõtlemine on keerukam, vaevarikkam, sest vastandid ei kao ju sealtki kuhugi – selline mõtteviis kujutab endast lakkamatut protsessi, pidevat püüdlemist, viljakat rahulolematust oma senise positsiooniga.

Krõõdad ja Pearud

Päris ammu oli kombeks, et mehed õppisid koolis, aga naised mitte. Hiljem said ka naised kooli, aga ülikooli ei saanud (Lydia Koidula ei saanud Tartu ülikoolis õppida, sest oli naine). Üldiselt oli vanal ajal tavaks, et mehed õppisid ühes ja naised teises koolis, veel üsna hiljuti oli Eestiski nii. Siis pandi poisid ühte klassi ja tüdrukud teise – sellise jagamise vajalikkust oskavad arengupsühholoogid teaduslikult põhjendada, aga selliseid koole on tänapäeval Eestis siiski mõni üksik.

Tüdrukuid ja poisse, mehi ja naisi eraldav mõtteviis väärtustab seda, mis on inimesele looduse või jumala poolt antud – inimene võtab selle rolli tänulikult (või vastumeelselt) vastu ja põlistab seda oma elupäevadel, annab selle järeltulijatelegi edasi.

Loetlen mõned jooned, mida stereotüüpne mõtlemine on naistega seostanud: õrnus, tagasihoidlikkus, graatsilisus, leplikkus, abivalmidus (heategevus), laste eest hoolitsemine. Meestele on aga aegade hämarusest külge kleebitud sildid: jõulisus (et mitte öelda jõhkrus), agressiivsus, enesekesksus ja -kindlus, paindumatus (igas mõttes), vastandumine ja või(s)tlemine.

Ka tänapäeva Eestis leidub naisi, kes rõhutavad nii välimuse kui ka igapäevase käitumisega oma naiselikkust (nimetagem neid siis beibideks või Mäe Krõõtadeks). Leidub tänapäeva Eestis külluses mehigi, kelles on eredalt õitsele puhkenud enesekesksus, agressiivsus, paindumatus (nii füüsilises kui ka vaimses mõttes) ja vastandumine (nimetagem neid siis matšodeks, kantpeadeks, Mäe Andresteks või Oru Pearudeks).

Aga kui järele mõelda, siis on küll raskem, aga hoopis olulisem arendada endas külgi, mis on looduse või jumala poolt küll antud, aga varju jäänud. Kui saaks nii, et naised arendaksid terve elu vältel endas mehelikeks peetavaid omadusi ja mehed püüaksid endas üles leida naiseliku poole, siis muutuks nii naistes kui ka meestes üha suuremaks neid inimeseks tegev ühisosa. See aitaks naistel ja meestel saada ennekõike inimeseks, alles seejärel naiseks ja meheks, millest pole niikuinii pääsu.

Mida rohkem mehelikeks peetavaid tahke naises on ja mida rohkem naiselikeks loetavaid varjundeid on mehes, seda parem on vastassugupoole mõistmine ja teineteisega arvestamine, rääkimata palgalõhe justkui iseeneslikust haihtumisest sellises olukorras. Seda paremas ja turvalisemas maailmas me elaksime. Seda vähem oleks julmi tegusid ja sõdu.

Toome mõne näite. Nii-öelda ürgset naiselikkust, mis on naisena sündinutele eostamise hetkest kaasa antud, ei vähenda sugugi see, kui naine käitub enesekindlalt ja julgelt, peab ennast üheks kahest perekonnapeast, on füüsiliselt sitke ja saab kõigega (või peaaegu kõigega) ise hakkama.

Meest võib, aga pole tarvis nimetada pehmoks, kui temas on palju õrnust ja peenetundelisust, mõistmist ja abivalmidust, leplikkust ja vaoshoitust. On ju ainult tore, kui mees jääb lapsepuhkusele, tegeleb palju lastega, vastutab laste eest sama palju nagu naine, kellele see on emapiimaga kaasa antud. On ju hea, kui mees tegeleb tantsimisega ning lisaks oma suuremale kehalisele jõule on nõtke ja paindlik (seda muidugi ka vaimses mõttes).

Mida rohkem on naises mehelikke jooni, seda täiuslikum (ja parem) inimene ta on. Mida naiselikum on mees, seda harmoonilisem inimene ta on. Loomulikult ei tähenda naise mehelikkus ega mehe naiselikkus, et neis peaks kaotsi minema nende «päris» olemus ehk looduse või jumala poolt kaasa antud sugupool. Aga inimese teeb inimeseks just lõputu püüdlemine oma vastandi poole, mitte vastandumine. Liialdades võiks öelda, et täiuslik naine on mees ja täiuslik mees on naine.