Tellijale
Puugiga võib kohtuda isegi jõulupuu all
4. aprill 2019, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/03/11922412t1hd697.jpg)
2000. aasta suvel avastas Ants Viermann enda küljest puugi. Mees läks perearsti juurde, ja too ütles, et teha pole midagi, tuleb oodata, et näha, kas Ants on haigestunud puukentsefaliiti või mitte. Ants mäletab, et oli parajasti Baltoscandali aeg, külm ja vihmane, kui tal tõusis palavik ning teda tabas nõrkus. Ebameeldiv olek kestis terve nädala. “Vaatasin, et asi pole õige. Kukkusin voodisse, pilti ette ei võtnud ning elukaaslane kutsus kiirabi,” meenutab Ants. “Arstid aitasid mind sellest puugihaigusest elule. Mul läks väga hästi.” Mees sai ravi, kuid tundis end esimestel nädalatel apaatsena. “Mul oli kodus väike poiss, tema pärast pidi sebima, see aitas,” lausub ta. “Arst ütles, et pärast haiguse sellist läbipõdemist on mul 99 protsenti immuunsust. Aga samal sügisel läks sõbra laps sama haigusega ...”
Eesti on puukentsefaliidi leviku suhtes endeemiline piirkond ehk haigust esineb meil pidevalt. Puugid on aktiivsed juba viie plusskraadi juures, tavaliselt aprillist oktoobrini, ja sellesse perioodi jääb ka enamik haigusjuhte. Sõmeru tervisekeskuse perearst Maire Suurkivi ütleb, et on puukentsefaliiti diagnoosinud koguni jaanuaris – mees tõi jõuluks tuppa kuuse, millelt pudenenud puuk teda pures.