Plakatiga esireas

Mu vanim tütar hoidis pea kohal õhukesele A4 koopiapaberile musta markeriga kirjutatud silti: "Ma olen eestlane ja ma marsin. Asi peab olema hull!" Viimasel hetkel kinni püütud oluline sõnum ei kustunud kevadvihmas ja kehtib ka minu kohta. Inertse ja introvertse inimesena olen ma varem pigem kulme kergitades vaadanud uudiseid inimestest mujal maailmas, kes tänavale meelt avaldama lähevad. Pole endal olnud põhjust minna. Nüüd aga on piirid ja jooned, mis värvi need ka poleks, takerdunud niivõrd segavalt jalusse nagu kummikeksu nöörid mu tütarde lapsepõlves.

Enam ei saanud pauguga kinni tõmmata mõttelist ust enda ja maailma vahel ning tõmbuda oma metsaüksindusse. Siis oleksin kodaniku, ema ja vanaemana lihtsalt tühi koht, aga mul on ju kaasvastutus selle eest, millise Eesti me oma järeltulijatele jätame.

See ei olnud ükskord-prahvatab-vimm-juhtum, vaid läbitunnetatud sisemine veendumus minna kohale ja öelda kindel "ei" nähtuste kohta ühiskonnas, mis üldinimlikus plaanis on tagurlikud, inimvaenulikud, viha õhutavad ning Eesti riigi mainet kahjustavad. Seista, marssida, skandeerida koos mõttekaaslastega. Esmakordne selline kogemus mu elus, esmahetkel isegi hirmutav, kuid vaadates rahumeelseid inimesi, kes olid tulnud koos lastega, ja noogutades tervituseks tuttavatele, ununes hirm ja tundsin, et olen õiges kohas.

Kuulates kõnesid Vabaduse platsil, pani eriti mõtlema näitleja Andrus Vaariku väljaütlemine, et tal pole siiani olnud tarvis kasutada väljendit "Noored on hukas", kuid nüüd tuleb küll tõdeda, et raugad on hukas. Need, kes võimu juurde ihalevad. Palju kurje sõnu on kuuldud ja öeldud. Mured on meid murendanud. Kas me suudame end 14. aprillil Tallinna lauluväljakul "Kõigi Eesti laulul" taas üheks laulda? Kord suutsime end isegi vabaks laulda...

Minu vanemate lapsepõlveaegset Eestit muinasjuttudega, millega ma üles kasvasin, ei tule enam ilmselt kunagi. Tänapäeva Eesti on hoopis teine reaalsus. Tajusin seda rongis Tallinna poole sõites. Eestlased, venelased... Koloriitne Narva daam, kes oli teel tagasi Saksamaale, kus juba aastaid juuksurina töötab, oma lugusid vestmas... ja siis äkki Tapal paisati vagun puupüsti täis hollandi- ja ingliskeelseid noori rõõmsaid ja üsna lärmakaid mehi.

Ida-Virumaal sündinuna, kasvanuna ja elanuna pole ma kunagi kogenudki ainult eestikeelset Eestit. Hiljuti kirjutas tuntud ja armastatud eesti muusik FBs mu postituse alla kommentaari (tsiteerin): "Minuni on jõudnud kurb tõdemus, et Ida-Virumaal on valdavaks keeleks vene keel ja üsna tuntavalt ka vsjo nashe meelsus. Kahjuks on nii ja mittenägemine asja olematuks ei tee. Ei tahtnud ega taha sellist Eestit − lagastatud ja demoraliseeritud asukatega maad. Samas, jõudu eestluse hoidmisel!"

Pühapäevasel meeleavaldusel marssisin oma südames Jõhvi ja Ida-Virumaa eest, kuigi seda plakatile kirjutatud polnud. Tahtsin, aga ei osanud sõnumit lühidalt kokku võtta. Siia olen ma sündinud, siin elanud ja surragi tahaksin siin. Olen ma demoraliseerunud asukas? On mu kodu lagastatud? Ei. Ida-Virumaa on meie kõigi Eesti. Kõigil on võimalus tulla siia eestlust hoidma, selle asemel et teatada: "Me ei taha sellist Eestit!" Kurb on rahvuskaaslaste pärast, kes valmis Ida-Virumaast loobuma. Kuidas hoida eestlust eestlasteta?

Pühapäevase meeleavalduse järelpeol sai üle pika aja kokku ka meie pere − vanemad Ida-Virust, kolm last Tallinnast ja üks Brüsselist − ning meie ühine sõber Usoamaka. Oli emotsionaalne ja lõbus koosviibimine. Taandasin end vabatahtlikult ning rõõmuga kööginurka pannkooke küpsetama, kuigi arvasin, et pole loomult mitte grammigi pannkoogivanaema. Aga olen! See oli nauditav ja ma ei tundnud end sugugi kõrvalejäetuna, sest ümber laua rõkkas naerda mu pere.

Meenub, kuidas aastaid tagasi noore muusikaõpetajana suutsin aidata viisi pidama nii mõnegi väikese joriseja. Usun siiani muusika jõusse. Proovime laulda taas ühte ja sama meloodiat ühes ja samas helistikus meie kõigi Eesti pärast. Meie laste ja lastelaste Eesti pärast. Meid on nii vähe, hoiame kokku! Ja kuulame oma lapsi, kes hoolivad oma riigist ja koduplaneedi saatusest, mille me oleme neilt laenuks saanud. Tahaksin ka ühiskondlikus elus olla taustajõud − pannkoogivanaema, kes rõõmsalt küpsetab −, aga seni, kuni mu lastel toetust tarvis, seisan siiski veel plakatiga esireas.