Tervis on korras – enam viilida ei saa

Selleks aga, et mitte end enne 21. aprillil toimuvat Luitejooksu vigaseks treenida, käisime Pärnu haigla taastusravi- ja heaolukeskuses uuringutel. Kehakoostise analüüsiks pidime lamama inimsuurusel koopiamasinal ja rohkem ülesandeid patsiendile seal ei antud. Uuringu tulemusena saime kumbki mitu lehte, mis tulvil andmeid, mida meie kuidagi lugeda ei osanud. Ka õde, kes analüüsi tegi, ei kommenteerinud neid.

Tulemusi aitas lahti murda hoopis radioloog Aadu Simisker, kes on kunagi treenerina töötanud. Kehakoostise analüüsi tulemusena saime Triinuga teada, kui tihedad on meie luud ja missugune on rasvajaotus kehas. Huvitav oli lugeda, et üks minu jalg kaalub 300 grammi rohkem kui teine.

Väga oluline teadmine, mille Simiskerilt sain, oli see, et kehamassiindeksi arvutamisel saadav tulemus ei pruugi näidata reaalselt olukorda. Valem ei arvesta seda, kui palju on kehas rasva või lihast. “Ka jõusaalihunt on kehamassiindeksi järgi ülekaaluline,” naeris Simisker.

Veel jagas radioloog paar nippi: alla 40 minuti aeroobset treeningut pole mõtet teha, aeroobset trenni tehes tuleks hoida pulss 120–130 lööki minutis ja C-vitamiini tuleks tarbida vähemalt gramm päevas.

Joostes saavad kõige suurema koormuse kindlasti jalad, mistõttu on oluline kanda korralikke ja oma jalale vastavaid tosse. Jalalaba digitaaluuring aitab välja selgitada, millised need õiged tossud õigupoolest on. Füsioterapeut Ere Raudsepp katsus läbi patsiendi jalad, tehes kindlaks, ega seal ei ole valusaid kohti. Samuti vaatas ta üle rühi: Triinu puhul ta märkas, et üks õlg on madalamal kui teine. “Teadsin kohe põhjust. Kannan kotti alati üle parema õla,” kommenteeris Triin.

Minu rühi puhul ta midagi ei märganud, kuid kui nädal hiljem projektiväliselt käisin seljavalu tõttu teise füsioterapeudi vastuvõtul, sain teada, et minu ülakehas on justkui vint sees. See tekitab valusid abaluu piirkonnas, kuid õnneks on harjutustega ravitav. Tore oli pärast aastatepikkust häda lõpuks teada saada, milles probleem.

Triin mainis Raudsepale, et vahel teeb talle muret vasaku jala suure varba hallux ehk rahvakeeli varbanukk, mis võib tunda anda, kui ta pikalt seisab või kõrgeid kontsi kannab. “Kui halluks valutab, toimub kehas protsess, mille jooksul soolad ladestuvad kondile ja see viitab hallux'i kasvamisele,” seletas füsioterapeut Triinule.

Soovitatav on kanda madalaid mugavaid jalanõusid, mis kusagilt ei pigista. Valu vastu aitavad spetsiaalsed plaastrid, mis müügil apteegis. Raskematel juhtudel, kui on tekkinud põletik, peab eriarst Triinu õigeks raviks üle vaatama.

“Olen aastas maksimaalselt kolm korda palavikus ja iga kord on see seotud valuliku mandliga. Arvan, et muidu ma ei olekski haige. See on kõige nõrgem koht mu kehas ja on omamoodi hea, et see vahel tunda annab, sest nii mõistan, et pean oma aktiivses elus tempot maha võtma,” näeb Triin positiivset selleski.

“Minu tagantjärele soovitus 16aastasele endale on see, et palun kanna salli ümber kaela, nii nagu on ette nähtud, mitte ära jookse seitsme tuule poole, jopehõlmad valla, sall ilutsemas vaid õlgadel. Sa ei jää igavesti nii nooreks ja tervist tuleb hoida, sest see on meie kalleim vara,” jagab Triin õpetussõnu.

8. aprillil toimus meil esimene jooksutrenn treener Anu Teppoga: tegu on rühmatreeninguga, kus teised osalised on juba kogu hooaja või suisa mitu harjutanud ja valmistanud end rahvaspordiüritusteks.

“See oli paras šokk!” olid minu esimesed sõnad pärast trenni, sest inimesele, kes ammu sporti pole teinud, oli tunniajaline treening, mis koosnes 40sekundistest harjutustest ja 20sekundistest pausidest, järsk start. Triingi väitis, et kui ta regulaarselt rühmatrennides ei käiks, poleks ta seda arvatavasti vastu pidanud.

“Mõni aasta tagasi klienditeenindajana töötades veetsin enamiku päevast jalgel,” rääkis Triin arstile. “Ja siis tekkisid väikesed villitaolised nahapaksendid mu mõlema jala äärmiste väikeste varvaste vahele, sest need hõõrdusid omavahel.”

Selle leevendamiseks soovitas füsioterapeut küsida apteegist kipsi alla pandavat sidet, mis on äärmiselt pehme, seda on kerge kätega rebida ja varvaste vahele mässida. Sidet võib varvaste vahel vaegustetagi iga päev kanda, et ennetada nahavillide teket.

Reedel toimus viimane arstilkäik: spordiarstlik terviseuuring. Seal võeti vereproov, mõõdeti-kaaluti ja tehti koormustest. Vastupidavuse testimiseks pidime sõitma ratast, mille väntamine iga kahe minuti järel raskenes. Samal ajal mõõdeti vererõhku, jälgiti südamelööke ja testitav andis subjektiivse hinnangu väsimuse tasemest.

Vereproovi tulemusena sain teada, et minu raua ja D-vitamiini tase on väga madalad. Ostes vajalikke vitamiine ja tablette, naeris apteekergi, et mul enam muud süüa pole tarviski, vaadates nelja eri ravimit, mida kõike arst mul võtta soovitas. Triin seevastu on paar aastat söönud korrapäraselt vitamiine, mis on Eesti kliimas tarvilikud.

Triin sai spordiarstilt soovituse pöörduda kõrva-nina-kurguarstile, kuna tema puhul kahtlustatakse kroonilist tonsilliiti ehk mandlipõletikku. Nimelt on Triinul üle kümne aasta pingelisematel ja kiirematel perioodidel üks mandel endast valu ja lümfisõlme suurenedes märku andnud, tihti tõuseb sellest palavik. Piisab sellestki, kui kael saab külma.