Euroopa kultuuripealinnaks 2024 kogukonna toel

Nii ütles IT-visionäär Linnar Viik neljapäeval Suure Muna kohvikus Euroopa kultuuripealinnaks kandideeriva Tartu ja Lõuna-Eesti omavalitsuste Võru maakonna aruteluõhtul. Arutati, mida võiks kultuuripealinn Lõuna-Eestisse tuua ja kuidas võiks selleks valmistuda.

Ühelt poolt võivad Viigi mõtted tunduda suured, aga nagu ta ka ise ütles – ega pea tegema korraga. Hakkame samm sammu haaval valmistuma. Üks matkarada koos kõigiga korda teha ühel nädalavahetusel kuus – see on tehtav.

Ja kui ühe nädalavahetuse kaupa praegu liikuda Euroopa kultuuripealinna aasta poole, polegi eesmärk liiga suur.

Sama on majutusasutustega. Pole alati vaja suuri hotelle, kodumajutused on isegi sobivamad. Need võimaldavad külastajatel näha, kuidas päriselt elame. Meie tavapärane elu on külalistele eriline.

Ette valmistada ja ette mõelda on aga mõtet. Möödunud nädalal Lõuna-Eestit külastanud 2018. aasta Euroopa kultuuripealinna Leeuwarden-Frieslandi meeskonna liikme Immie Jonkmani sõnul suureneb tänu kultuuripealinna tiitlile külastajate hulk märgatavalt. Mitmeaastase töö tulemusel pälvisid sündmused kultuuripealinna tiitlit kandnud Põhja-Hollandi linnas ja ümbritsevas provintsis 5,3 miljonit külastust. Tegu on piirkonnaga, kus Leeuwardeni linnas elab 110 000 ja Friisimaal 650 000 inimest. Lõuna-Eestis, kus kultuuripealinnaks kandideerib Tartu koos omavalitsustega Võru-, Põlva-, Valga- ja Tartumaal, lisaks Viljandi linn, elab umbes 250 000 inimest. Seega miljon külastajat võib kultuuripealinna tiitli pälvimisel olla täiesti realistlik.

Nii suure sündmusega saab edukalt hakkama vaid siis, kui kogukond aktiivselt kaasas. Kogukonna kaasamine oli suur proovikivi ka Friisimaal. Pärast kokkuvõtete tegemist teavad nad nüüd, et Euroopa kultuuripealinna elluviimist nende piirkonnas toetas vabatahtlikena umbes kümme protsenti kohalikest elanikest.

Miljon külastajat võib kultuuripealinna tiitli pälvimisel olla täiesti realistlik.

Kuidas nii kaugele jõuda? Immie Jonkman rääkis 27. märtsil Tartus ja 28. märtsil Võrus kultuurikorraldajatele peetud loengutel, kuidas ühistegevuste kaudu jõuda ägedate sündmusteni, millest tunnevad rõõmu nii külastajad kui ka kohalikud. Tegu oligi sündmustega, kus kohalikel oli tahe oma tegemisi ja mõtteid jagada. Külalistele aga meeldis osa saada kohalikust kogemusest.

Sõnum, mida Immie Jonkman rõhutas, oli: laske inimestel oma unistusi ellu viia. Kui inimene soovib üritust korraldada, teeb ta seda kire ja rõõmuga ning see õnnestub.

Nii sündis Euroopa kultuuripealinna aastal Friisimaa kahe proua eestvedamisel maailma suurim heegeldatud lapitekk, mis ulatus linnaväljaku ühest otsast teise. Lõpptulemus oli muljet avaldav, algus aga lihtne: oli kaks heegeldamishuvilist prouat, kes kutsusid ümberkaudseid üles heegeldama motiividest tekke. Ise said nad oma kogukonnas kokku kord nädalas ja muudkui heegeldasid ja heegeldasid, samas levitasid oma sõna ka kaugemale. Nii jõudis mõni tekk Friisimaale isegi Leedust, kus Kaunase linn kandideeris ka Euroopa kultuuripealinnaks ja kannab seda tiitlit 2022. aastal. Lõpptulemusena kattis motiividest koosnevatest lapitekkidest kokku heegeldatud tekk kogu suure linnaväljaku. Kõik see ilu sündis tänu kahele entusiastlikule käsitööhuvilisele.

Me ei tohiks olla liiga tagasihoidlikud, karta liiga palju ette, arvas ka Linnar Viik. Temagi sõnul tuleks headest ideedest kinni võtta ja lihtsalt pihta hakata.

Ka Friisimaal võttis kogukonnas Euroopa kultuuripealinna ideest kinnivõtmine aega. Friislane on sarnaselt eestlasele perfektsionist. Tahab, et asjad ikka kindlasti välja tuleksid. Euroopa kultuuripealinn tundus neilegi tiitli võitmise aastal kauge. Viie aasta peale ette mõelda pole alati ju harjumuspärane. Ent mida lähemale jõudis kultuuripealinna aasta, seda aktiivsemaks muutsid friislased.

Ja kas teate, mille peale meie friislasest kolleegil Lõuna-Eestis ringi sõites silmad eriti särama lõid? Seto sõle peale, mida ehtemeister Evar Riitsaar talle tutvustas.

See, mida tegid friislased ideede kogumiseks, on pooleli juba meil ka Lõuna-Eestis. Aruteluõhtud Põlva maakonna inimestega Räpinas ja Võru maakonna inimestega Suure Muna kohvikus on märtsis juba ära olnud, aga arutelud Tartumaa rahvaga Alatskivil ja Valgamaa inimestega Valgas on aprilli alguses veel ees. Nagu Friismaalgi – hea toit ja tore seltskond panid vähemalt Haanjas ja Räpinas kokkutulnutel mõtte lendama ja kultuuripealinna meeskond on saanud juurde juba täitsa mitu head ideed.

Üks neist kogukonna suure panusega ettevõtmistest, mis Friisimaal hästi tööle hakkas ja mis ka kohalikele hästi meeldis, oli «Laena friislast!». Kohalikud elanikud andsid teada, millist oma elu tahku soovivad nad külalisele tutvustada ja külalised said oma kohtumissoovist kohalikuga samuti märku anda. Külalised hindasid väga, et just kohalik inimene neile oma kodukohta Euroopa kultuuripealinna aastal tutvustas. Oli selleks siis ühine ringkäik külakirikus või koos metal-muusika kuulamine, millise võimaluse valis näiteks Leeuwardeni külastanud Tartu2024 meeskonna juht Erni Kask.

Kuna huvi «Laena friislast!» ettevõtmise vastu oli suur, võisid kohalikud inimesed järjest enam uhkust tunda selle üle, mida nad tegid ja oskasid ning said ühtlasi ka külastajatele näidata. Samuti andis see kohalikele indu juurde.

Kõigepealt tuleb loomulikult Tartu linnal koos Võru, Põlva, Valga ja Tartu maakonna omavalitsustega, lisaks Viljandi linn, Euroopa kultuuripealinna tiitel võita.

Žürii otsus selgub juba tänavu augustis. Seni aga võiks igaüks juba mõtteid mõelda, oma ideedest aruteluõhtutel ka teada anda, et mida Lõuna-Eestis võiks korda saatma hakata, kui kultuuripealinna tiitel meile tuleb.

Ja kas teate, mille peale meie friislasest kolleegil Immie Jonkmanil Lõuna-Eestis meiega ringi sõites silmad eriti särama lõid? Seto sõle peale, mida ehtemeister Evar Riitsaar talle tutvustas. Selle valmistamist soovib ta koos oma abikaasaga kindlasti Euroopa kultuuripealinna aastal Setomaale õppima tulla.